Linnades oleks inimestest saanud mitmekordse keti, maal jäid aga read hõredaks. Sestap tuligi linnarahvast bussidega viia keti nõrku lülisid tihendama. Delfi lugeja foto

Maiustused

Ma ise seisin ketis seal, kuhu minu tolleaegse tööandja, ENSV Pimedate Ühingu Tallinna tootmiskombinaadi buss meid kavakohaselt maha pani – kusagil Raplamaa lõunapiiril, Lelle või Käru kandis. Loomulikult oleks meie panus võinud olla palju suurem, sest pimedaid ükskõik millisesse inimketti käsikäes seisma panna on tunduvalt lihtsam kui normaalse nägemisega inimesi. Aga Pimedate Ühing oli nii eestimeelne asutus, et buss sai ka niisama täis.

Natuke teest eemal asus vana teetrassi võssakasvanud sild. Seal hoidsin oma õllepudeleid, sest mulle tundus, et nii püha ürituse juures ei maksa pudeliga vehkida. Pealegi ei saagi õlut hoides kaaslastel käest kinni võtta. Kui rivi koos, hakati kusagilt Tallinna poolt edasi andma õuna. Mööda rivi öeldi edasi ka sihtpunkt – viimasele inimesele enne Läti piiri. Natukese aja pärast järgnes kompvek, adressaadiks esimene inimene teiselpool seda piiri. Kas see kraam eesmärgini jõudis, ei tea. Aga magusa mälestuse ketist seismisest jätsid need aktsioonid küll.

« Avalehele 14 Kommentaari