Istun inimtühjal Helsingi-Tallinna parvlaeval ja vaatan kortsu kägardatud burgeripakendeid kui kusagilt eemalt. Kuulen end ütlemas: „Ma ei taha enam kunagi reisile minna.”

„Me ei jõudnud isegi pruuniks saada,” lisan mürgiselt muiates meeleolu kergendamiseks. Nn esimese maailma probleemide teemal lõõpimine ja must huumor on viimastel päevadel saanud parimaks viisiks, kuidas mõistust sirgena hoida. Olen ärkvel olnud pea kaks ööpäeva ja mu sõrmed on purjakil-kohmakad, kui trükin telefonis sõnumeid. „Jõuame kohe koju. Ärge muretsege.”

Probleemid ja ebaõnn, millega India viisat taotledes põrkusin, olid märk, et praegu ei ole hea aeg reisida. Ateistina ei usu ma märkidesse ja 8. märtsil, kui meie reis algas, tundus koroonaviirus üksnes kauge, Itaalia ja Hiina probleem. Järgisime kõiki selleks ajaks antud soovitusi. Eestis ja Indias oli kümmekond nakatunut ja mu talvest räsitud keha lausa nõudis puhkust päikese all. Kui ma ainult oleks teadnud, mis järgneval nädalal juhtuma hakkab...

Avalehele
99 Kommentaari
Loe veel: