Ingrid veidenberg Foto: Laura Nestor

Kas sa päriselt lähedki Weekendile? Ja sulle tõepoolest meeldibki see ossipidu? Nii uurisid mu kolleegid sel nädalal kaastundlikult ja püüdsid aru saada, ega mul palavikku ei ole. Päriselt lähen jah ja tõepoolest meeldib. Pärnu elab Weekendi festivali ajal täiesti teises rütmis. Kogu linn on elevil, festivali ümbritseva aia taha on uudistama tulnud isegi vanaemad koos vanaisadega, peol osalemiseks liiga nooreks peetud lastelastest rääkimata. Milline muusika ja silmipimestav valgusšõu! Ennekuulmatu! Tõele au andes – kui mul ei oleks teismelist poega ja kui mulle ei meeldiks pööraselt tantsida, siis uneleksin üsna kindlasti Haapsalus Augustibluusil nagu enamik mu tuttavaid. Küll ma kunagi ka sinna jõuan.

Seni naudin Weekendil vaatepilti, kus halastamatus paduvihmas hüppab pimedust lõhestavates laserkiirtes kümneid tuhandeid inimesi ühes rütmis. Kus võibki tantsida nii, nagu oskad, ja täpselt nii kaua, kui jaksad, noorte ja verinoortega võidu. Vanusele mõtlemata ja väärikust kaotamata. Pärast on muuseas palju kergem – tolm on maha raputatud.