Foto: Eero Vabamägi

Reidi teest olen ma varemgi kirjutanud ja avaldanud imestust selle üle, mis inimesed need küll on, kelle jaoks sõna „mererand” seostub ennekõike raskeveokitele mõeldud magistraaliga. Imestunuid on teisigi, neid on päris palju. On pakutud alternatiivseid lahendusi, tehtud arukaid ettepanekuid – aga ei midagi. Ilmselt jõuab varem või hiljem ikkagi kätte aeg, kus Russalka monument asub tillukesel ohutussaarel ja kui pulmalised soovivad ausamba juures pilti teha, siis kihutavad koleda mürinaga mõlemalt poolt mööda hiiglaslikud rekad, nii et pruudil lendab seljast kleit ja inglil tiivad.

Üsna samasugune projekt on ka Rail Baltic. Ka selle „sajandi ehituse” puhul kõlavad kriitikute hääled palju veenvamalt kui pooldajate argumendid. Aga jällegi räägitakse justkui kurtidele kõrvadele. Sest projekt on ju valmis. Kus seda nüüd enam peatada või muuta saab! See on umbes, nagu läheks Paides bussi peale, et sõita Tallinna, aga mõne aja pärast aknast välja vaadates avastaks, et buss vurab hoopis Tartu poole. Sa tõttad bussijuhi juurde ja seletad, et sõidetakse sootuks valele poole, aga tema vastab: nojah, võib ju olla, aga me oleme juba nii pika maa maha sõitnud, et enam pole mõtet ümber pöörata. Läks juba kord nii, siis läks. Sõidame võiduka lõpuni.

Kui pulmalised Russalka juures pilti teevad, siis kihutavad mõlemalt poolt mööda rekad, nii et pruudil lendab kleit seljast.

Mina ei oska küll ette kujutada, kuidas minul isiklikult nendest uutest teedest mingit kasu tõuseks. Muidugi, Tallinna mererand tuleb korda teha ja normaalsetes mõõtmetes tänava vastu keegi ju ei protesteerigi, aga mitmerajaline maantee on midagi muud. Ka parki on võimalik korrastada seda üleni asfalteerides – ja umbrohu probleem on lahendatud! –, aga on selline lahendus siis mõistlik? Tallinnal on linnaruumi inimlikumaks muutmiseks sümpaatseid ideid, mille teostamist ma toetan, aga seda Reidi teed ootan küll kohe hirmuga.

Sama lugu on Rail Balticuga. Kuhu ma seda mööda sõidaksin? Öeldakse, et see ühendab Eesti Euroopaga, aga kui ma soovin sõita näiteks Itaaliasse või isegi Saksamaale, siis oleks Balti jaam küll viimane koht, kust oma teekonda alustada. Jah, Riiga võiks vahel rongiga sõita – aga on siis selleks tarvis Rail Balticut? Nõukogude ajal ju käis Riiga rong ja tuli hilja öösel Tartu kaudu tagasi, nii et kui olid kella kolmeni pidu pidanud, siis oli hea Riia rongi magama kobida. Miks ei võiks see rong ka praegu käia? Riiast kaugemale sõita hästi ei viitsiks, ehkki tõsi, pikkadel rongisõitudel on oma võlu: paned pidžaamapüksid jalga, jood kupees viina ja hammustad keedetud muna kõrvale. See on ainus arvestatav argument Rail Balticu kasuks.

Aga selge on muidugi ka see, et tegelikult ei lähegi kellelegi korda, kuidas mina või mõni teine tavaline inimene Reidi teest või Rail Balticust kasu saaks. Mõeldakse ikka ärile, mõeldakse hüpoteetilistele kaubavoogudele ja loodetakse nende pealt teenida. Ja lõppude lõpuks – mis kõige olulisem –, teede-ehitus on alati olnud ideaalseim võimalus suurejooneliseks varastamiseks. Seal ei märka keegi, kui mõni miljonike kuhugi kaob. Seega on inimlikult täiesti arusaadav, et neid projekte nii tuliselt kaitstakse.

Loe veel: