Rein Oja (64) teab nii Draamateatri juhi kui ka teatri- ja filminäitlejana liigagi hästi, mida tähendab see, kui ei saa teha tööd, mida armastad. Äsja alanud hooaja üle rõõmustab Oja ettevaatlikult. Ta kõneleb vaikselt, aga kindlalt, mõõdetud rahuga ja sõnu valides.


Muidugi me lugesime päevi. Kõik tahtsid ju teha. Kui eriolukord 12. märtsil välja kuulutati, siis hakkasime ka meie kohe igasuguseid netivariante uurima ja proovima. Henrik Kalmet ja Linnateatri lavastused internetis olid toredad („Eriolukord ruudus”, „Inimese hääl”), aga selline asi toimib ainult üks kord, siis ammendab end. Mõistsime kiiresti, et elavat esitust ei asenda miski. Ootasime piirangutest vabanemist väga.


Terves maailmas prooviti seda. Coca-Cola Plaza teeb juba tükk aega ülekandeid London National Theatre’i etendustelt. Nii näeb küll midagi, aga see pole päris teater. See on telelavastus, film, otseülekanne, mis iganes, aga ilma otsekontaktita ei ole teatrit. Ma ei usu, et oleks võimalik lõpmatult ainult seda varianti ekspluateerida.


See oli väga pingeline aeg. Ka mul jäi ära etendusi, milles osalen näitlejana.

Avalehele
79 Kommentaari
Loe veel: