Ma ei karda dialoogi inimesega, kellel on kardinaalselt erinevad vaated, aga see eeldab häid argumente, mitte väljamõeldud jama, ütleb Rein Raud. Foto: Tiit Blaat

„Ma ikka mõtlesin, et kui te juba siia kaugele tulite, siis teen teile kooki ka,” tervitab meid mustikaste näppude ja rahvusmustrilise põllega Rein Raud (53). Ei positiivsest jutust ega helgust täis kodust paista ühtki märki sellest, et nädalapäevad tagasi langes kirjanik ja japanist räigete ähvarduste ohvriks. Reinu pagulasteemaline arvamuslugu, mis koputas eestlaste inimlikkusele ja empaatiavõimele, ajas nii mõnegi kaasmaalase vikatit teritama. Nüüd istumegi maast laeni akende ees, sööme ahjusooja mustikakooki jäätisega ja imetleme vihmasabinas Jaapani aeda. Koogi kõrvale arutleme Eesti identiteedi üle ja kuulame, mis on ühiskonnas vohava agressiivsuse tagapõhi.

Avalehele
484 Kommentaari
Loe veel: