Rohkesti ja ulatuslikult võeti tagastamatut lauluabi Eestis vastu aastatel 1968–1975, aga kuulsaim kaver on pärit 19. sajandist.

Miks algas buum just 1968. aastal? Vastus on üks sõna: „Horoskoop”. Selle ülipopulaarse ETV võistlussaate repertuaar koosnes esialgu ainult välisabist. Saade käis küll varsti alla ja lõppes, aga laenubuum kasvas.

Küsimusele, miks muusikalise humanitaarabi buum lõppes just 1975. aastal, on raskem vastata. Üks põhjus võis olla see, et ENSV-s hakati diskoreid tarifitseerima, st tunnistati nende amet palgavääriliseks. Diskorid olid noored hea muusikamaitsega mehed, kes eelistasid mängida originaale. Seetõttu taandusid kaverid üha rohkem süldibändide repertuaari ja muutusid kvaliteedilt aina viletsamaks – eriti „Horoskoobiga” võrreldes. Teiseks võis mõjuda NSV Liidu ühinemine autorikaitse õiguste konventsiooniga 1973. aastal. Sel ei olnud tagasiulatavat jõudu. Igatahes hakati üha rohkem jäljendama laule, mis olid ka läänes ülessulatatud vana kuld. Muidugi ei saanud Eesti NSV-st kopikatki autoritasu ükski lääne autor ei enne ega pärast 1975. aastat.

Edetabelis pole koopiate esitajaid eraldi esile toodud, et mitte ühe kulul teisele liiga teha – kui neid pole tarvis just eraldi rõhutada. Kuna mõnikord on raskusi ka doonorlaulu määramisega, on eelistatud kommertsiaalselt edukaimat varianti, sest selle jõudmine Eesti laulujäljendajateni oli tõenäolisem. Arvesse tulid üksnes laulud, millele tehti eestikeelne tekst. Stagnaajal oligi see möödapääsmatu. Aga kuna originaalid sügava mõtterikkuse poolest ei hiilanud, polnud vaja suurt vaeva näha.

Arvestatud pole ka paroodiaid, näiteks Kuldse Trio ja Meie Mehe omi. Nalja võib ju alati teha, see pole humanitaarabi vastuvõtt, vaid loov ümbertöötamine. Eesti kaverite tohutu hulga tõttu pole imestada, et mõni neist on nii paroodia kui ka vana kuld – näiteks Kuldse Trio „Kurgid sulle, raha mulle” (Sam the Shami & The Pharaohse „Wooly Bully”), Meie Mehe „Sinine vilkur” (Demis Roussose „When I Am A Kid”) ja Allan Roosilehe „Turvamees” (Joe Dassini „L'été indien”).

Järeletehtud laulude arutu hulga tõttu tuli rakendada täpsemat kriteeriumi, et sõeluda neist välja kümme. Esiteks pidi ülevõtmises olema midagi kurioosset, tavalisest jäljendamisest erinevat ja teiseks midagi väga tüüpilist, et sama tüübi teised esindajad ka mainitud saaksid.

Laulude ülevõtmine ei olnud mingi eestlaste omapära, meil tehti seda lihtsalt püüdlikumalt ja intensiivsemalt kui näiteks Soomes. Pärast mingit ähmast ajavahemikku muutub laulu uuestiesitamine mitte välisabiks, vaid vana kulla ümbersulatamiseks. Eestis tegeles sellega edukalt Rock Hotel, hiljem Kollane Allveelaev G. Silmapaistvalt pika intervalliga taasleitud vanu armsaid laule pole edetabelis arvestatud, sest ükski laul ei saa igihaljaks, enne kui mitu põlvkonda on seda omamoodi tõlgendanud. Näiteks Henry Clay Worki „My Grandfather’s Clock” (Palderjani „Vanaisa kell”) pärinevat 1876. aastast!

Et artikli pealkiri kohe lukku panna, olgu märgitud sellegi laulu originaal: Olivia Newton-Johni „It’s So Easy”.

Avalehele
52 Kommentaari
Loe veel: