Sada aastat tagasi oli Eestis ja Lätis poliitikuid, kes püüdsid ühiskonnas maha müüa ideed Balti ühendriikidest ehk kolme riigi konföderatsioonist. See plaan ei jõudnud kuhugi, sest igal riigil oli oma tee, ehkki veidi sarnase mustriga lähiminevik.

Naabrite vahel, ükskõik kui leplikud ja sõbralikud nad ka poleks, tekib aeg-ajalt naginat. Tavaelus kas trepi pesemise korrast, heki lõikamisest või hilisöösse kandunud peost. Aga oma maja ja valduse kaitsmiseks on naabrid võimas ja kokkuhoidev löögijõud. Eesti, Läti ja Leedu on selles ülekantud tähenduses head, viisakad, aga inimlikult tavalised naabrid, kes regulaarselt omavahel natukene nagistavad. Praegu nagistatakse selle üle, et Leedu muretseb põhjendatult oma piiri äärde rajatava Astravetsi tuumaelektrijaama pärast, ent kaks põhjapoolset naabrit ei saa selle murega arvestada, sest vajavad veel vähemalt viis aastat idanaabri elektrit. Kõigil on õigus. Aga kes on naabrist parem?
Naabrid viskavad üksteise üle ikka nalja ja vahel ka kurja nalja. 1990-ndate algul käisin koos tollase uudisteagentuuri omanike ja juhtide Allan Martinsoni ja Oleg Harlamoviga üsna tihti Riias, kus ehitasime üles kolme Balti riigi uudisteagentuuri BNS-i bürood. Iga kord, kui BNS-i kontori ees autost väljusime, ütlesid rõdul suitsetavad läti ajakirjanikud mingi kindla fraasi. Me ei kuulnud nende sõnu, aga suude liikumise järgi paistis kõlavat sama ütelus nädalast nädalasse ja kuust kuusse. Lõpuks pinnisin oma Läti kolleegidelt välja, mida nad Eesti isandate saabudes alati ütlesid. See oli venekeelne irooniline umnõje prijehali ehk „targad saabusid”.

Avalehele
89 Kommentaari
Loe veel: