Tallinnast kahe tunni kaugusel asuv saladuslik Sillamäe on kui elav muuseum, mis viib külastaja tagasi tuumavõidujooksu ja stalinismi aega.

Sillamäele pole kirjutatud oma valssi. Kui oleks, siis teinuks see kadedusest oranžiks ilmselt suurema osa ülejäänud Eestit – Päris-Eesti, nagu ajakirjanik Andrei Hvostov kutsub lihtsurelikke oma memuaarteoses „Sillamäe passioon”. Samal ajal, kui ülejäänud eestlased pärast teise maailmasõja lõppu oma kasinates eluruumides kügelesid, hakkasid sillamäelased kolima värskelt ehitatud kõrgete lagedega avaratesse korteritesse, kus võis hea tahtmise korral lausa valsisammu lasta. Sillamäele jõudsid esimesena korralikud gaasipliidid ja hea sideühendus, televiisoritki said siinsed elanikud vaadata varem kui „päriseestlased”.

Stalinistliku neoklassitsismi kõrgajal valminud Mere puiesteel jalutades pole praegugi raske end ajas tagasi viia. Uhket alleed raamivad heleda krohviga võõbatud toretsevad kortermajad. Mööda stiilipuhta haljastusega kaunistatud tänavat liikudes jõuab rannaveerel seisva paviljonini, kust avaneb üks ilusamaid merevaateid Eesti linnasüdamete arvestuses. Kõikjal on sambad, poolsambad, bareljeefid, lilled, uhked nikerdused, sümmeetria. Kohati tundub, nagu oleksid sattunud mõne ajaloofilmi võtteplatsile.

Nagu elus ikka, saab kogu sellele luksusele külge kleepida hinnasildi. 

Avalehele
57 Kommentaari
Loe veel: