Kunagine Eesti Päevalehe peatoimetaja kääris üheks nädalavahetuseks käised üles ja proovis kätt söögikoha klienditeenindajana.

Kui ütlen tuttavatele, et lähen nädalavahetusel Vidrikele sõpradele appi restorani pidama, küsivad nad, kus Vidrike asub. Isegi Lõuna-Eestist pärit tuttav, kogenud ajakirjanik ei tea sellest Valgamaa külast midagi.

Tallinnast välja sõites on ilm vihmane ja ees ootab ligi kolm tundi autosõitu. Tartu läbinuna ja Tatra orust Otepääle suunda võttes jäävad tee äärde maalilised kohanimed: Pangodi, Nõuni, Otepää ise (enne aastavahetust veel unne vajunud talveparadiis), Pühajärve, Sihva ja Kääriku. Ümbruskonda imetledes mõistan, miks on seal kandis oma elamise sisse seadnud nii Postimehe suuromanik kui ka Tartu ülikooli rektor, rääkimata ettevõtjatest, kellele meeldib talisport.


Otepää kiriku juurest pööran vasakule ja võtan suuna Sangastele, Tehvandi suusastaadionist mööda. Vidrikele jõudmiseks tuleb läbida veel üks üpris kurviline teelõik. Seitse-kaheksa kilomeetrit pärast Otepääd on paremat kätt bussipeatus ja sealt keeran vasakule. Restorani või külamaja lähenemisest ei anna aimu ükski teeviit. Taotluslik, ütlevad restorani omanikud Küllike ja Urmas. Selleks et nendeni leiaksid tee üksnes need, kes tõesti kavatsevad õhtu külamajas veeta.

Avalehele
39 Kommentaari
Loe veel: