Moodsa kirjandusäri superstaar Sofi Oksanen (43) võiks kogu ülejäänud elu elada ridagi kirjutamata. Isegi lahjemal aastal, nagu näiteks eelmisel, ületab tema sissetulek tublisti Eesti presidendi ja peaministri oma. Tal on meeskond, millesarnasest ükski eesti kirjanik ei või unistadagi: agendid, pressiinimesed ja muidugi advokaat, kes klaarib asju siis, kui autori suhted kirjastustega keeruliseks lähevad. Tõlkijad ja kirjastused maailma eri nurkades haaravad innustunult tema uute teoste järele.

Eesti lugejatel on Sofi Oksaneniga eriline suhe. Eesti ajalugu on suuresti tänu Oksaneni loomingule laia maailma jõudnud ja arutlusasjaks saanud. Soomes pinnitakse Oksaneni tema eesti päritolu ema pärast ühtelugu, kas ta peab end eestlaseks või soomlaseks. Neil, kes on kuulnud ilmakuulsat kirjanikku söögilauas hapukoort nõudmas, on asi kohemaid selge: eestlane, kes see teine üldse hapukoort sööb!

 Loomulikult tuleb Oksaneniga juttu Eesti poliitikast, sest teravapilgulise kolumnistina on Oksanen siinse arenguga suurepäraselt kursis. Eesti ees seisab pärast viimase valitsuse moodustamist tema arvates lihtne küsimus: „Eesti peab otsustama, kas ta tahab kuuluda ida- või lääneriikide hulka. Kui minna lääneriikidele omase arengu vastu, siis kuulutakse itta. Aga niipalju kui mina tean, ei tunne Eesti end itta kuuluvana.” „Oli aeg, kui Eestit peeti peaaegu Põhjamaaks." 

Avalehele
592 Kommentaari
Loe veel: