Reportaaž sõidust prügiautoga Foto: Rauno Volmar

Prügi on räpane. Me pakime selle kilekotti, viime sõrme otsas aia äärde ja libistame prügikonteinerisse, seda võimalikult vähe puudutades. Kõik. Rohkem me sellele haisvale massile mõtlema ei pea.

USA antropoloog Joshua Reno on tänapäevast prügimajandust mõtestanud kui iseenda elust võõrdumist. Vähesed inimesed teavad, mis saab nende prügist edasi, kui see on koduaiast lahkunud – kogu jäätmemajandus on üles ehitatud nii, et me ei peakski sellele mõtlema. Prügilad on piirde taga ja nähtamatud, meil ei ole neist realistlikku ettekujutust. Tarbimisühiskonnas saab sellest aga omaette probleem, kuna me ei hooma enam, mis koguses ja millise kvaliteediga materjali me ära viskame.

Nähtamatu haisev ahel


Kui tuua see probleem Eesti konteksti, siis meil on vaja järgmiseks aastaks võtta ringlusse 50% olmeprügi, aga me ei suuda seda, sest paljud ei oska prügis näha muud kui üksnes saasta, mida oma elust välja rookida. Me ei näe, et sest võiks kunagi sündida midagi uut, me lihtsalt tahame, et see poleks meie mure. Prügi väljaviimine on esimene lüli ahelast, mis on enamikule inimestele nähtamatu, must ja haiseb üsna kehvasti.

Avalehele
33 Kommentaari