100% Kihnu kooli õpilasi tegeleb vähemalt ühe huvialaga. See ei ole lihtsalt arv. Selle taga peitub kihnlaste lootus, et noored viiksid edasi kohalikku kultuuri, mis on praegu vägagi elus. Ja et huvialad aitaksid neil arendada edasiseks eluks vajalikke oskusi.

„Euroopa viimane matriarhaat!” kuulutas hiljuti The Guardianis suure Kihnu-teemalise fotoloo pealkiri. „Me ei tahaks, et jälle jääks mulje, et siin on ainult naised. Mehed on lihtsalt merel!” teatavad kohalikud, kui fotograaf Raunoga saarele jõuame. Meil ongi hoopis teine kavatsus. Oleme siin Kihnu kooliõpilaste, nende õpetajate ja juhendajate pärast. Põhjust on, sest pange tähele: viimane kui üks Kihnu põhikooli õpilane tegeleb vähemalt ühe huvialaga. (Võrdluseks: 2018. aasta andmete põhjal oli Eesti 7–16-aastaste noorte keskmine alla 46%.)

Kihnu koolis on tippajal õppinud suisa 121 last, ent see oli enne esimest maailmasõda. Praegu on põhikoolis 39 õpilast. Suurusjärk peaks samaks jääma ka järgmise seitsme aasta jooksul. Need õpilased on kihnlaste lootus, et kohalikku kultuuri kantakse edasi. Seda peetakse silmas ka koolitundides: tunniplaanis on näiteks Kihnu laul ja tants ning käsitöötunnis õpivad tüdrukud muu hulgas kangastelgedel kördiriiet kuduma. Sama suur osa on ka huvitegevusel, eelkõige viiuli- ja akordionimängul.

Kihnu rõivad pole muuseumieksponaadid, vaid elavad igapäevast rõivaelu. Neid kantakse, kui tuju tuleb – ja kindlasti oluliste sündmuste puhul. Koolimajas võib rahvarõivais õpilasi näha Kihnu laulu ja tantsu tundide ajal. Tüdrukud kannavad körte ja poisid troisid. Ent kultuuri hoidmine eeldab, et noortel oleks põhjust jääda. Või täpsemalt: tagasi tulla. Kuna Kihnus on ainult põhikool, lähevad noored paratamatult vähemasti mõneks ajaks mandrile oma elu peale.

Eesti Päevalehe ajakirjanik ja fotograaf jälgisid kahe päeva jooksul Kihnu kooli õpetajaid, õpilasi ja teisi, kes noorte nimel tööd teevad.

Koolimajas võib rahvarõivais õpilasi näha Kihnu laulu ja tantsu tundide ajal. Tüdrukud kannavad körte ja poisid troisid.
Foto: Rauno Volmar
Jana: „Kui lastelt küsisin, siis ei seostanud keegi oma tulevikku pillimänguga.” Hilma: „Pillimäng käibki tõsise tööga kaasas, see on nagu kõrvalboonus.”
Foto: Rauno Volmar
Kihnu lapsed, sealhulgas Madis, teenivad suviti pillimänguga taskuraha.
Foto: Rauno Volmar
„Me hakkame juba lasteaias õppima,” selgitab Engel (paremal). „Lood jäävad ise meelde.”
Foto: Rauno Volmar

Esimene pilt. Kihnu laulu ja tantsu tunnis oskavad kõik laulda ja tantsida

Ei mina teadnud aimata Kihnu tulevikku,

et ju puari aastaga nda paelu muutub Suaru.

[- - -]

Kõik tehnikä ning sõedukid, nied vajavad bensiini,

aenult viel bensiinitä…

Laul lõpeb, et peagi uuesti alata. Klassi ees on õpetajad Kolde Külli ja Hilma Kerbak. (Kõrvalmärkus: kihnlasi kutsutakse saarel talude järgi. Kes soovib tuntumat näidet, siis Kihnu Virvet teavad kohalikud ikka Järsumäe Virvena. Mandriinimesi kutsutakse aga ees- ja perekonnanimega.)

Siin tundub täiesti iseenesestmõistetav, et tants ja laul on kõigi päralt, aga… Jään mõtlema, kui paljude inimeste julgus tantsida või laulda on jäänud kuhugi alg- või põhikooli – ja õpetajate juurde, kes on öelnud: sa ei oska. Enese kooliajast meenub näiteid küll. Siin sellist võimalust pole. Kõik tantsivad. Kõik laulavad. Nii poisid kui ka tüdrukud. Ja mitte suud maigutades, vaid selgelt ja kõlavalt. Õpetajate retsept on lihtne: „Me pole kellelegi öelnud, et nad ei oska laulda. Ja siis oskavadki kõik!”

Sie aega nõuab, kuid valmis jõvab,

sest talv ond lühüke ning elu üürike.

[- - -]

Küll ond sie ime, mis Kihnus tieme,

me ümbrust muudamõ nda kudas suudamõ.

„Järgmiseks tunniks siis sõnad pähe. Varsti on vaja suurel laval olla!” teatab õpetaja 13 õpilasele ja juba minnaksegi edasi tantsima. Kui tunnis ehk jääb mingil põhjusel entusiasmi väheks, siis pidudel tantsivad kõik noored alati suure hooga Kihnu tantse.

Saatjaks on nii laulu- kui ka tantsutunnis akordion, mida mängib õpetaja Hilma. „Hilma peal meil see mäng siin püsti seisabki!” teatatakse ajakirjanikule ja fotograafile veendunult. Hilma Kerbak on mandrinaine. „Esmaspäeva õhtul tulen ja reede õhtul lähen, mandril on ikkagi oma punutud kodu,” ütleb ta.

Kihnu sattus Hilma 13 aastat tagasi uudishimust. „Uudishimu sai rahuldatud, aga ära minna enam ei raatsi. Tahtsin oma silmaga näha, mis ägedaid asju Kihnus tehakse,” räägib õpetaja. Lastele selgitab ta ikka, et ei ole tulnud siia õpetama, vaid ise õppima. „Kõik Kihnu pillilood, tantsud ja laulud olen ju mina neilt õppinud ning koos me neid hoiame.”

Õpetajate retsept on lihtne: „Me pole kellelegi öelnud, et nad ei oska laulda. Ja siis oskavadki kõik!”

Peale Kihnu laulu- ja tantsutundide on Hilma kanda akordioniõpetus. Nädalas ehk 35 tundi, kõvasti rohkem kui ühe töökoha jagu. „Enamik lapsi mängivad midagi. Kes mängib viiulit, kes mõlemat. Peale selle on hoogsalt käima läinud kitarriõpe,” ütleb Hilma ja avab akna. („Oeh, mul on pillimängust suisa palav!”) „Varem oli igas peres oma viiul ja akordione tõid mehed mere pealt kaasa,” selgitab õpetaja kahe pilli erilist tähendust.

Pärast tantsu- ja laulutundi ootavad kaks last, Engel ja Madis akordionitundi. „Me hakkame juba lasteaias õppima,” selgitab Engel. „Lood jäävad ise meelde.” Ka enamik tema perekonnaliikmeid mängib pilli. Õpilased saavad esineda paljudes kohtades, sealhulgas kõikvõimalikel rahvapidudel, ent ka välismaa folkloorifestivalidel. Madis lisab, et välismaale minek ei ole küll põhjus, miks ta pilli mängib, aga ikka tore, kui reisida saab!

Londonis, Berliinis ja mujalgi käimise tarbeks on kirjutatud projekte, vald toetab ja vanemadki panustavad. Suvel käib saarel palju turiste ja sel ajal on pillimäng lastele ühtlasi võimalus taskuraha teenida. „Miks peaks laps tasuta tööd tegema?” küsib Hilma retooriliselt. Ka Madis on varmas kinnitama, et tõepoolest, suurem osa taskuraha tuleb suvel just pillimängust. „Suvel tuleb neid esinemisi väga palju, muuseumis ja mujal. Kooliajal jääb jälle natuke vaiksemaks,” täiendab Engel.

Olulised sündmused on ka tantsu- ja laulupeod, kus käiakse terve kooliga, õpetajad kaasa arvatud. Pillilapsed on käinud neljal laulupeol. Muide, kui viimati laulupeol käidi, oli kohal ka Madise vanaisa. „Ta tuli üksi Tallinnasse seda vaatama, sest lapselaps oli suurel laval! Meil kõigil olid pisarad silmas,” meenutab Hilma.


Jana ütleb, et kihnlast ei saa temast saada, sest selleks sünnitakse. „Muidu olen ma siin hästi hakkama saanud, ehkki eks ma ikka eksin ka. Näiteks olen põllemustri valepidi pannud…”
Foto: Rauno Volmar
Daniel on Kihnu kooli kehalise kasvatuse õpetaja, spordiringide juhendaja ja valla projektijuht ühes isikus.
Foto: Rauno Volmar

Lastes õiged oskusi arendades on lootust, et nad naasevad saarele


Tööst noortega räägivad kaks inimest, kes sellega Kihnus iga päev tegelevad ja oma tegevuse ka laiemasse konteksti paigutavad. Jana Ruubel on pühendunud noorsootöötaja, kes kirjutab noorte huvihariduse kohta magistritööd. (Sellest, milliseid huviharidus- ja tegevusteenuseid peaks noortele pakkuma, et need aitaksid neil tulevikus nii isiklikus kui ka tööelus paremini hakkama saada.) Daniel Tapp on Kihnu kehalise kasvatuse õpetaja, spordiringide juhendaja ja valla projektijuht ühes isikus.

Nii Jana kui ka Daniel on Kihnusse kolinud täiskasvanuna. Daniel on lapsepõlves veetnud Kihnu vanavanemate juures enamiku suvesid ja teab sestap saarel kõiki. Hiljem õppis ta ülikoolis kehakultuuri ja põrutas seejärel kaheks aastaks Austraaliasse seiklema. Seal oldud aja lõppjärgus nägi ta veebis töökuulutust: Kihnusse otsiti projektijuhti. Mõtles, et võiks kandideerida. Kandideeris. Sai koha ja kolis Kihnu. „Talent tuli koju!” muigab Jana.

Janal Kihnuga selliseid sidemeid ei ole. Kakskümmend aastat tagasi ostis tema pere Pärnu Postimehe kuulutuse peale Kihnus suvekoduks ühe vana maja. Algul käidi korra aastas. Mõne aja pärast hakati ka nädalavahetuseti käima ja muru niitma. Siis tekkis juba tunne, et peaks ehk üht-teist renoveerima. Loomulik järg oli: miks mitte siin elada?

Jana usub, et tema kolmandas klassis õppiv tütar Marie saab Kihnus ideaalse Bullerby laste moodi lapsepõlve. Kui lumi on maas, tuleb tütar kooli suuskadega. Umbes kaks kilomeetrit on tulla, üle põllu vähemgi. Krõks käis temas ühel jaanipäeval, kui ta vaatas, kuidas suveks koju tulnud Kihnu lapsed kokku saavad. „Kui äge neil on olla, kuidas nad lustivad, tantsivad Kihnu tantse ja on osa oma kultuurist! Siis mõtlesin, et selline võiks olla ka minu lapse lapsepõlv,” meenutab Jana.

Kuidas on siinsete noorte huvialad kujunenud?

Jana: Esiteks tuleb märkida, et meil tegeleb 100% kooli õpilasi vähemalt ühe huvialaga. Mida ma ise järgin ja mida ka lastele räägin, on see, et tegeleda tuleks vähemalt ühe füüsilise alaga jalisada ssinna veel midagi. Samavõrd oluliseks pean Kihnu kultuuri jätkusuutlikkust. Kultuuritegevusi integreerime ka huvitegevustesse. Pillimäng, eriti akordion ja viiul, on väga populaarsed. Sellest kooliaastast õpivad lapsed ka trummi. Eesmärk võiks minu meelest olla, et kokku tuleks üks bänd. Asi, millele veel mõelda, on käsitöö. Tüdrukuid ei huvita väga kudumisringis käimine. Oskusi ei anta nii palju edasi ka kodus, sest kõik vanaemad ei tee enam käsitööd. Proovime sedagi kooli õppekavasse integreerida. Poiste käsitööõpetaja käib siia Haapsalust. Mandrilt käivad veel näiteks trummiõpetaja, muusikaõpetaja ja üks tantsuõpetaja, kes tuleb üle nädala ja õpetab kaasaegset tantsu. Kui sel päeval aga juhtub torm olema, jääb tund ära ja ongi kuu aega auku. Õpeta siis nii… Ja kõik ei olegi valmis tulema.

Daniel: Aga näiteks akordioni- ja muusikaõpetaja Hilma tuleb esmaspäeval ja läheb ära reedel, nii et ta ikkagi nagu elaks siin. Vallal on korter, kus õpetajad saavad olla. Arendusnõunik Kaido käib samuti mandrilt ja elab siin korteris. Mandrilt käivad ka hambaarstid. Enamikul kihnlastel on samal ajal ka Pärnus elamiskoht: kas suguvõsa peale või muudmoodi. Lapsed saavad ju kümnendas klassis iseseisvaks, sest siin on ainult põhikool ja edasi peab minema Pärnusse oma elu peale. Ja elumere lained ei tohi üle pea käima hakata! See on väga peen süsteem. Aga tegelikult ei ole minu meelest suuri probleeme olnud.

Jana: Õpetajate leidmisega on arvestatav probleem olnud siis, kui viiuliõpetaja jäi lapsega koju ja me ei leidnudki mandrilt püsivat inimest, kes oleks nõus viiulit õpetamas käima. Pealegi on mandrilt kutsumine meile kallis: maksad ringijuhendustasu, majutuse, sõidukulud. Hindan väga neid õpetajaid, juhendajaid ja lapsevanemaid, kes meie noorte arengusse panustavad. Ainult osapoolte vahelise koostööga suudame noori piisavalt väärtustada.

Kas õpetajaid siia päriselt elama meelitada ei anna?

Daniel: Probleem on selles, et inimesi ei saa siia väga meelitada, sest elukohti ei ole. Kihnlased ei taha esivanemate maju maha müüa. Kui nad ise siin ei ela, hoiavad neid suvekohana. Maju, kuhu saarelt vahepeal eemal elanud noored elama saaksid tulla, ka ei ole. Kes siia tulevad, ei lähe ju üldiselt tagasi vanemate juurde elama. Peale selle on vaja häid ideid, millised võiksid olla töökohad.

Jana: Mõne aasta eest oli „Maale elama!” kampaania. Oleksime saanud liituda, aga asi takerduski selle taha, et meil polnud elamispinda pakkuda.

Daniel: Ja kui ongi midagi müügis, siis meeletult kallilt. Praegu on näiteks üks maja müügis 260 000 euroga. Seejuures ei ole tegemist elamiskõlbuliku majaga, see tuleb maha lükata ja otsast peale alustada.

Jana: Aga kihnlastel on ütlemine: kis pusib, sie suab. Nii et kui ikka väga tahta, siis saab kõik probleemid lahendatud.

Milliste põhimõtete järgi te Kihnus huviharidusele lähenete?

Jana: Meil ei ole täpselt kirja pandud õppekava, kus seisaks, milliseid pädevusi ja oskusi tahame edasi anda. Kui praegu huviharidust planeerime, mõtleme sellele üha enam. Milliseid pädevusi arendame? Kuidas hoiame Kihnu kultuuri? Kas oleme mõelnud, mida anname näiteks pallimängudega edasi peale füüsilise poole? See arendab ju koostööoskust, suhtlemisoskust! Või veel üks näide: kui taaselustaksime lastega kunagi koolis peetud olümpiamängud, siis saaksid nad sellest õppida korraldamist, samuti ehk ettevõtlikkust. Pakume huvitegevust tuleviku töötajatele, kes lähevad tööturule viie või kümne aasta pärast. Kui palju on maailm selle aja peale muutunud? Peame lastes arendama oskusi, mida robotid teha ei saa: läbirääkimine, keskkonnaga arvestamine, empaatiavõime. Kui pakume lastele teenuseid, peame mõtlema tuleviku tööturule. Ma pean oluliseks ka täppisteaduste arendamist. Sellega on mõnevõrra raske, sest juhendajaid on keeruline leida. Eelmise aasta sügisest on meil robootika. Seda tänu tublile lapsevanemale Pärna Egonile, kes oli valmis ennast koolitama ja annab lastele ka arvutiõpetust. Suure osa tööst teevad praegu ära masinad ja see protsent kasvab, aga kui me selliseid külgi arendada suudame, siis ehk näevad noored pärast koolide lõpetamist ka võimalust tagasi tulla! Kõik see peaks tulema loomulikult. Daniel on ju iseenesest hea näide. Ta on siin lapsepõlvesuvesid veetnud – sellest ajast on tal meeles, et siin on hea olla, ja ta on tahtnud tagasi tulla.

Daniel: Mu sõbrad küsivad ikka, miks ma Kihnu kolisin ja mida siin talvel teha saab. (Jana: „See on siin põhiküsimus: mida te talvel teete?”) Nad mõtlesid, et kuna ma olin siin seni käinud peamiselt nädalavahetustel, kus on lõbus ja pidu, siis ma ei tea seda poolt, kus kihnlased pärast jäävad lahkuvale praamile järele vaatama. (Jana: „See on ju parim tunne!”) Sõltub muidugi aastaajast. Aga ma ei tunne, et oleksin oma elust midagi kaotanud.

Jana: Midagi ei jää tegemata. Ma käin teatris ja kontsertidel, lihtsalt teises linnas. Siia tuleb ka üht-teist, aga… Aja planeerimine ja logistika on olulised oskused, mida siin saab kõvasti arendada. Z ja X generatsioon mõtlevad väga erinevalt, suhtuvad töösse teistmoodi, aga nad peavad hakkama omavahel koostööd tegema. Näiteks mina olen ju ka see vana aja inimene, kellele on tähtis eelkõige tulemus. Vanematelt on saadud suhtumine, et on vaja muudkui tööd thea. Aga nooremad mõtlevad, et töö peab olema lõbus ja see peab mu mõttemaailmaga kokku minema. Muutunud ajaga tuleb kaasa ka keskendumisvõime muutumine. Mitte et lapsed ei kuule, vaid nad ei kuula.

Daniel: Näen seda ka oma tundides. Räägin ülesande ära, panen vahendid maha ja kui läheb tegemiseks, laiutatakse käsi. Laps vaatab ja ei vaata ka, poole õpetaja lause pealt räägib juba kellegi teisega. Eks seda on muidugi alati olnud, aga mulle tundub, et nüüd veel rohkem kui varem.

Jana: Siin on vast kuulmise järgi pilli mängimine kõvasti kasuks. See on üks hea viis, et just kuulamisoskust harjutada. Minu laps on ka üsna püsimatu ega taha väga keskenduda, aga kodus võtab akordioni kätte ja hakkab pusima. Ta on üheksa-aastane, praegu on tal käsil „Titanicu” tunnusloo aeg. Paneb Youtube’is loo mängima, hakkab akordionil õigeid noote ja akorde otsima ning keskendumisega pole mingit probleemi.

Kas te ise mägite pilli?

Daniel: Mina õppisin Pärnu muusikakoolis akordionit, mul sellega probleemi ei ole.

Jana: Mõnes mõttes on Daniel haritum kui meie lapsed siin. Nemad õpivad kuulmise järgi, aga Daniel oskab noodist mängida. Kuulmise järgi õppides on jällegi teised tajud paremini arenenud.

Spordiringid on siin populaarsed?

Jana: Siia tulles nägin, et lapsed tegelevad trenniga üsna vähe. See on ilmselt üks Kihnu eripära: kõik on üles kasvanud tööga ja on tegelikult alati nii ehk naa aktiivsed olnud. Sellepärast tunnevadki nad, et pole nagu vaja sportida.

Daniel: Ja natuke piinlik on vist ka!

Jana: Ümbes kümme aastat tagasi oli aeg, mil pimedas läks üksvahe hirmus sahistamine lahti. Inimesed läksid kepikõndi tegema, sest päeval oli nagu natuke piinlik. Sportivat inimest nähes mõeldakse umbes nii: kas tal tööd pole vaja teha, et spordi jaoks on aega? Kultuur, laul ja tants on siin alati olulisemad olnud.

Daniel: Tean seda omast käest. Isa on mul samuti raske tööga üles kasvanud ja kunagi, kui mul hakkas korvpallis paremini minema, küsis ta midagi umbes sellist: lolliks oled läinud või, et korvpalluriks tahad saada? (Naerab.)

Jana: Selline suhtumine on päris kaua püsinud. Kasvasin Pärnus, tegin sporti ja mulle tuldi laagrisse järele, sest oli vaja kartuleid võtta.

Kuidas on Kihnus lood töökohtade ja tööpuuduse vahekorraga?

Jana: Vald pingutab ja otsib lahendusi, et inimestel oleks võimalik saarel elada ja töötada. 2019. aastal tunnustati Kihnu valda tiitliga „Aasta õpitegu”, mis antakse elukestva õppe edendamise eest. Abivallavanem Taivi Vesiku eestvedamisel korraldati läbi mitme aasta koolitusi ja õppereise Kihnu ettevõtjatele. Meie anname õnge, aga püüdma peab siiski igaüks ise.

Kui tuleb kevad, tulevad ka töökuulutused – suveks otsitakse kõikvõimalikku abitööjõudu. Nii et tööpakkumisi on, töötuid on, aga kokku nad ei saa. Siin on abiks personaalne lähenemine. Räägid, uurid inimeselt, kas ta oleks nõus tulema, aga mõnikord ta lihtsalt ei tahagi tulla. Järelikult saavad ilma hakkama. Siin peitub ka põhjus, miks noortes on vaja ettevõtlikkust arendada. Et nad ei arvaks, et keegi peab neile tööd pakkuma, töökoha looma, vaid et noored näeksid ise võimalusi tööd teha. Ettevõtlikkus ei tähenda oma ettevõtte loomist. Pillimehel on ka vaja oskust, et teda esinema kutsutaks, ja kunstnik peab oskama oma töid müüa. Jällegi: kis pusib, sie suab!

Õpilasesinduse tüdrukud müüvad ajutise kohviku leti tagant muffineid ja pirukaid.
Foto: Rauno Volmar
Kihnu kooli vahetundides ninapidi telefonis istuvaid noori ei näe.
Foto: Rauno Volmar

Teine pilt. Nutivaba vahetund

Koolis on parajasti vahetund. Mõned õpilased ostavad õpilasesinduse üles seatud kohvikust pirukaid, teised mängivad lauatennist. Mõned uurivad seinal jooksvat ajaloojoont, mida õpilased ise aasta jooksul täiendavad ja mis aitab tundide tarbeks tervikpilti luua. Ent midagi tundub sellel pildil valesti olevat… Mõtlen ja mõtlen ning välja mõtlen: kuskil ei paista mitte ühtki telefoni! Kui selle kohta uurin, selgub, et Kihnu kool ongi alates jaanuarist nutitelefonivaba. Sellised vidinad tuleb heaga koju jätta või enne koolimajja astumist välja lülitada. (Nii suurt lootust ükski õpetaja siiski ei hellita, et need tegelikult koju jäetaks.) Kui vaja, saab telefone õppetöös kasutada, aga seda polegi enamasti vaja, sest koolil on tahvelarvutid.

Kihnu kool on jaanuarist alates nutitelefonivaba. Sellised asjad tuleb koju jätta või enne koolimajja astumist välja lülitada.

'„See kõik võttis kaua aega,” selgitab noorsootöötaja Jana Ruubel. „Minu tütar käib praegu kolmandas klassis, teema tõstatati juba siis, kui ta oli esimeses. Mitte kõik lapsevanemad ei olnud samal nõul.” Peale nutitelefonivabaduse on sisse viidud õuevahetunnid. See tähendab küll õpetajatele veidi suuremat töökoormust, kuid on lastele tublisti kasuks. Suurtes koolides oleks selline elukorraldus üsna keeruline, ent väikeses koolis saab seda teha. Kõik klassid on pisikesed: suurimas on 11 õpilast ja seegi on õigupoolest liitklass, kus on koos teine ja kolmas klass.

Õpilasesinduse tüdrukud, kelle leiame ajutise kohviku leti tagant muffineid ja pirukaid müümast, ütlevad, et õpilasesindus koondab tegelikult peaaegu pooli kooli õpilasi. Millega nad peamiselt tegelevad? „Korraldame üritusi, teeme ettepanekuid, mida võiks koolis parandada. Räägime, mida õpilased tahaksid,” seletavad õpilasesinduse liikmed läbisegi. „Näiteks söögivahetund läks viis minutit pikemaks, sest varem jäid suuremad poisid tundi hiljaks. Nad sõid päris palju,” on nimetada ka konkreetsete tulemustega ettevõtmisi.

Elu käib teise loogika järgi. Kihnu lastele meeldibki rahvastepall.
Foto: Rauno Volmar
Foto: Rauno Volmar
Austraalias olles nägi Daniel töökuulutust, millega otsiti Kihnusse projektijuhti. „Küsisin, kas mul tasub üldse kandideerida. Öeldi, et tasub ikka. Sain selle koha ja tekkis ka võimalus kehkaõpsiks tulla.”
Foto: Rauno Volmar
Foto: Rauno Volmar

Kolmas pilt. Maailma parim kehalise kasvatuse tund

Saali poole kõnnib tüdruk, kes kinnitab parajasti sõbrannale: „See on parim kehka maailmas!”

Mõni minut hiljem.

Õpilane: „Õpetaja, õpetaja, miks me nii palju rahvaste palli mängime?”

Õpetaja Daniel: „Sest te ise küsite seda kõige rohkem!”

(„Meil käib siin elu teise loogika järgi: lastele tegelikult ka meeldib rahvastepall,” muheleb Jana.)

„Ja nüüd valime loosiga kaks kaptenit.”

Teine õpilane: „Õpetaja, õpetaja, miks mina kunagi kapteniks ei saa?”

Õpetaja Daniel: „Ära üldse muretse, järelikult veab sul armastuses.”

Taivi Vesiku (kihnupäraselt Pihlaka Taivi) peres mängivad pilli kõik lapsed. „Pilliringides käimise juurde kuulub lastel seegi, et nad peavad olema valmis esinema igasugustel suurtel pidudel, laagrites ja muidu. Ei ole nii, et pärast ringi panen pilli ära ja siis järgmine kord jälle,” sõnab ta.
Foto: SILVIA SOIDE

Neljas pilt. Pere, kus kõik lapsed mängivad pilli

Abivallavanem Taivi Vesik ehk kihnupäraselt Pihlaka Taivi on põline kihnlane, kelle vanemad ja vanavanemad on siit pärit. Vahepeal on ta jõudnud küll ka saarelt ära käia ja kümmekond aastat mandril elada. Ta kutsuti tagasi Kihnusse tööle. „Elukeskkond on siin väga hea, ka lastel. Kui mõelda huviringide peale, siis need on ju tasuta! Pilliõppel on vaid sümboolne tasu, kümme eurot pilli kohta. Suurtel peredel veel suure pere soodustused ka,” ütleb Taivi.

Tema peres on viis last, kellest üks on juba oma elu peal ja elab Krakówis. Neli nooremat, 11-aastased kaksikud Mia ja Marten, kümneaastane Jete ja kaheksane Hedi õpivad Kihnu koolis. „Mõtlen, et Kihnu lapsed on väga õnnelikud, sest neil on väga palju vaba aja veetmise võimalusi. Kõikvõimalikud huviringid, pilliõppimised, suvised laagrid. Tegemist jagub,” leiab Taivi. Tema lapsed on hea näide: neli nooremat õpivad kõik praegu mingit pilli, kes viiulit, kes akordionit, kes kitarri, üks suisa mõlemat korraga.

„Mõtlen, et Kihnu lapsed on väga õnnelikud, sest neil on palju vaba aja veetmise võimalusi.”

Sundimist pole olnud, lapsed on ise tasapisi proovima hakanud. Kui mingi ala ei sobi, jääb see tasapisi ära. Mis meeldib, see on jäänud. „See tuleb loomulikult, sest kõik lapsed ümberringi mängivad ka pille,” ütleb Taivi. Kokkulepe on, et kui lapsed tunnevad huvi ja jõuavad, siis võivad nad proovida, mida iganes soovivad. „Aga kui kooliasjad ja õppimine hakkavad kannatama, tuleb midagi ära jätta. Siiani on lapsed kõigega hakkama saanud, võimalusi otsinud ja ka leidnud,” rõõmustab Taivi. Aga ta ise? „Pillimängimiseks seda nimetada ei saa, aga kui juba kodus kitarrid on... Lapsena olen ka kitarri mängida proovinud, mõned tuurid on ikka meelde jäänud.”

Kui praegu on lapsevanematel sageli mure, kuidas lapsi nutitelefonidest välja saada, siis Kihnus on seda mõnevõrra vähem. „Kui lapsed käivad mitmes ringis, tulevad õhtul koju ja hakkavad õppima, siis ega neil väga palju nutitelefonide aega jää,” muigab ta. Mõistagi käivad pillimängu juurde ka esinemised. „Absoluutselt kõik emadepäeva kontserdid on olnud väga südantsoojendavad,” õhkab Taivi.

Mõmmina Anna-Liidia ja muuseumi perenaine Sireli Eve kangastelgede taga. Käsitöötunnis valmib kördiriie.
Foto: Rauno Volmar

Viies pilt. Käsitöötund muuseumis


Käsitöötundi tulevad tüdrukud koolimajast, mis asub üle hoovi. Kahe-kolme-kaupa minnakse kangastelgede taha kördiriiet kuduma. „Kui siin olla, pole trenažööri tarviski!” lubab muuseumi perenaine Eve Laos ehk Sireli Eve. „Ja teraapiline on see ka!” Käsitöötunni ajal kördi kudumine on jällegi üks moodus anda edasi Kihnule omaseid käsitööoskusi. Huvi kangastelgede vastu ei taba mõistagi kõiki – või siis ei taba kohe. Ei tabanud Evetki. „Käisin mandril kooli ajal rohkem ikka räpi- ja träšipidudel.” Noorte kootud riidest saavad kördid nukkudele, millesuguseid ka muuseumis müüakse. Need konkreetsed nukud lähevad muuseumiööl näitusele, mille teemaks on sel aastal Kihnu tited (väikseid nukke niimoodi kutsutaksegi).

Kihnu muuseum on veidi iseäralik koht, siin peetakse näiteks ka viiulitunde. Museaalide hulgas ei ole mitte ainult tardunud ajalugu, vaid ka elav kultuur. Võtkem jällegi kas või Kihnu rõivad. Neist nüüd ka pisut lähemalt.

Nii körte kui ka varrastega kootud meestekampsuneid ehk troisid tehakse ja kantakse siiani suure uhkusega. Naiste körtide ja põllede järgi on kandja kohta võimalik üht-teist öelda. Punane on rõõmu värv, ent väga lähedast inimest leinates pannakse selga must kört (õigupoolest värvitakse juba olemasolev kört mustaks). Ent punane pael käib selle alläärde: ka sünges leinas peab olema lootust. Mida kaugemale jääb surm, seda enam hakkab körti ilmuma rõõmsamaid värve. Mustast saab sinine, sinisesse hakkab ilmuma punaseid ja roosasid triipe. Võõraste inimeste matusel käiakse sinisetriibulise kördiga.

Abielunaised kannavad põlle, ent vallalised või vabaabielus naised mitte. Eriti ilusaks peetakse neerulisi ja mõrtsipulkadega põllesid. Esimeste puhul tuleb eriti hoolega silmas pidada, et neerude peenemad otsad ülespoole vaataksid. Muide, varem olid kördid pikemad, ent 1960-ndate miniseelikute mood ei jätnud täiesti puutumata siinseidki inimesi. Kördidki muutusid lühemaks, ehkki miniks seda pikkust nimetada ei saa.

Kui saarele tulnud turistid küsivad, miks kört või troi on nii kallis (esimese eest peaks välja käima umbes 250 eurot, teise eest kaks korda rohkemaga), lubavad naised naerdes turistid edaspidi kohe juhatada kangastelgede taha kördiriiet kuduma. Proovigu, kui lihtsalt see tuleb! Kui süveneda kõigisse kördi või troi valmimise etappidesse (kas või alates lamba kasvatamisest), jõuab kohale, et need on tegelikult päris soodsalt kätte saadud.

Valli Anet hakkas trummi mängima, sest seda pilli polnud Kihnus varem õpetatud.
Foto: Rauno Volmar
Esialgu Valli Anet veel bändi tegema ei kipu ja lubab seda kaaluda üksnes siis, kui saaks mängida kardina taga.
Foto: Rauno Volmar

Kuues pilt. Trummimäng kardina taga

Koolimaja kõrval asub hoone, mis täidab erinevaid ülesandeid. Seal on suur saal, kus toimuvad kehalise kasvatuse tunnid ja ka kontserdid. Seal on palju eri kontoreid, näiteks vallavalitsuse omad. Laste jaoks on noortetuba, kus saab muu hulgas mängida kõikvõimalikke telekamänge. Hetkel, mil fotograafiga sisse jalutame, kaks tüdrukut parajasti rõõmsalt seda võimalust kasutavadki. Käsil on „Just Dance”, mis nagu nimi vihjab, eeldab kõvasti tantsimist. Männi Marie, kes vahetunnis kukkus ja veel äsja oma põlve rasket saatust kurtis, on videomängu mõjul teinud läbi imetabase paranemise ja tantsib sõbrannaga võistu, nii mis mühiseb.

Vastasukse taga on trummikomplekt ja kitarrid. Trumme harjutab parajasti Anet. Huviala on saarel uus, see lisandus 2019. aasta sügisel. Mängu õpetab Mait Seger, kes on mänginud ka VLÜ-s, ent praegu kirjutab laulusõnu ja annab nii üksi kui ka kaaslastega kontserte. Varem pole Kihnus saanud sellist pilli õppida ja just see Anetti tõmbaski. Kohalikel on salalootus, et ehk sünnib nii mõni uus bänd. Mitte sugugi väga erinevatel asjaoludel sai omal ajal (1996. aastal) alguse Kihnu Poisid.

Anet esialgu avalikeks esinemisteks lootust ei anna. „Ma ei julge suure inimhulga ees esineda. Kui 50 inimest on saalis, siis ma lihtsalt tardun. Võib-olla ainult siis, kui kardin on ees…” jätab ta siiski õhku väikese lootuse. „Nii et ehk hakkad ikka bändis mängima?” uurib noorsootöötaja Jana õhinal. „Jah, aga kardina taga!” rõhutab Anet. Jana ütleb hiljem, et tema arvates on see ehe näide, kuidas huvitegevus noorte pädevusi arendab. Eneseväljendust ja sotsiaalsust üheskoos. Täna kontsert kardina taga, aga ehk homme võib selle juba eest tõmmata?

Enne ansambli loomist, ükskõik kas kardina ees või taga, on aga vaja harjutada, harjutada, harjutada. Kodus ka, ent see käib pisut teisiti. „Kodus harjutan trumme kitarri peal. Ilma pulkadeta ja jalaga panen kaasa!” ütleb Anet.

Kanadast Kihnu kolinud Silvia juhendab tantsuringe ja inglise keele rühma, ent nimetab oma põhitööks hoopis fotograafiat. „Ma olen väga emotsionaalne inimene ja mulle meeldib väljendada nii halbu kui ka häid emotsioone – eriti piltide kaudu,” ütleb ta ise.
Foto: Rauno Volmar
Tanili Hegle ja tantsuringi juhendaja Silvia
Foto: Rauno Volmar
Mandrile minnes ütlevad lapsed, et lähevad linna. Mis linna? „Ei-noh, linna ju!” teatatakse vastuseks. Täiskasvanud kõrvalt täpsustavad, millal see tähendab Pärnut ja millal Tallinna.
Foto: Rauno Volmar

Seitsmes pilt. Kanadas sündinud Silvia unistas alati Eestist

Üheksa-aastane Marie julgustab võimla ukse taga seisvat ajakirjanikku ja fotograafi saali astuma: „Minge-minge! Õpetaja on väga tore ja sõbralik!” Astume sisse. Mariel on mõistagi õigus.

Õpetaja Silvia Soide tervitab meid rõõmsalt ja jätkab tundi. Noortel on kaerajaan juba üsna selge, vaid paar tüdrukut peavad vägisi valepidi kippuvaid jalgu korrale kutsuma. Järgmiseks on kavas „Oige ja vasemba”. Mõlemad on teadagi nn kunsttantsud, mis lisanduvad laste koduste ehk Kihnu tantsude repertuaarile.

Ühtäkki sekkub tundi tänapäev. Muusika asemel kostab samast kõlarist vali telefonihelin – muusika tuleb ju õpetaja telefonist. Kõne katkestatakse halastamatult ja muusika jätkub. Õpetaja võtab koha sisse tüdruku asemel, kes tunneb, et enam ei jõua tantsida. Peagi ongi tund läbi. Meil jääb pisut aega vestelda, enne kui algab täiskasvanute tantsuring.

Silvia Soide on Kihnu juurtega kanadalanna, kes elab saarel 2008. aastast. Kui võtate kätte Kihnu reisijuhi, siis leiate sealt ka tema tehtud fotosid. Just fotograafiat nimetab ta oma põhitööks. Peale selle juhendab ta kaht täiskasvanute tantsurühma, millest üks, Pitsid Paistvad käis viimati esimese Kihnu rühmana tantsupeol. Sellele lisanduvad laste tantsuring ja inglise keele ring.

Edasi saab sõna Silvia:

„Minu vanaema on pärit Kihnust, aga ta põgenes sõja ajal. Tema teekond viis Vancouverisse. Meie õdedega sündisime ja kasvasime juba seal. Kui olin umbes nelja-aastane, tulime suvel siia. See oli aeg, kui Eesti sai vabaks. Ma ei mäleta palju, aga üks asi, mis jäi meelde, oli mingi maagia, mis Kihnus on. Kui sain vanemaks, hakkasin üha enam Eesti kultuuri avastama ja ahmisin kõike: eesti muusikat ja rahvatantsu. Vancouveri eestlased on eestlaseks olemise üle väga uhked ja ka mina olen alati tundnud, et see on midagi, mida peab kaitsma ja mille üle uhke olema! Samas tundsin, et olen pettur, sest ma ei osanud üldse eesti keelt. Tundsin, et Eesti justkui kutsus mind. Alati unistasin Eestist. Kui olin 19 või 20, panin Tallinna postkaardid lakke. Iga kord magama minnes olid need viimane pilt, mida nägin ja esimene, kui üles ärkasin. Eesti oli minu suur unistus ja läksingi Tartu ülikooli eesti keelt õppima. Ühel nädalavahetusel olin õega Kihnus. Kohtusin ühe Kihnu poisiga ja armusin temasse. Tuli moment, kus pidin otsustama, kas lähen koju Kanadasse või püüan kuidagi Eestisse jääda. See poiss küsis siis, kas ma tuleksin temaga elama. Istusime saunas, ütlesin, et... no olgu. Ja nii oligi. Olin alati suur armastusse uskuja. Teadsin, et kui kellessegi armun, siis läheksin temaga ükskõik kuhu. Armastus on võimas asi. See oli minu jaoks nii normaalne. Üksteist aastat hiljem olen ikka siin, kuigi temaga koos ma enam ei ole.

„Kui olin 19 või 20, panin Tallinna postkaardid lakke. Magama minnes olid need viimane pilt, mida nägin, ja esimene, kui ärkasin.”

Alguses oli Kihnus väga raske. Üles ja alla nagu ikka: raske ja hea, raske ja hea. Viimastel aastatel on Kihnu hakanud mulle üha enam meeldima. Arvan, et eelkõige rahvatantsurühma pärast, kelle nimi on Pitsid Paistvad. Need naised olid natuke nagu minu kaitseinglid või elupäästjad. See andis midagi minu hingele. Midagi, mis oli puudu. Need tüdrukud ja naised on nii ägedad, see on täiesti uskumatu! Ja algas see lihtsalt sellest, et tahtsime üht tantsu õppida, saime kokku ja harjutasime.

Ma ei ole varem juhendaja olnud, lihtsalt tantsisin enne Vancouveri rühmas ja see meeldis mulle väga. Rühmaga Pitsid Paistvad oleme koos tantsinud neli aastat. Möödunud suvel tegime ajalugu, saime esimest korda kihnlased tantsupeole. See jääb igavesti südamesse! Nüüd tunnen, et paneme terve saare tantsima! Eelmisel aastal alustasime teise naisrühmaga samuti ühest tantsust, hakkasime „Pühhändi” (kihnukeelne sõna, mille vaste oleks umbes „uih!” – K. V.) tantsima. Nüüd õpime meestega ka üht tantsu, aga ei tea, kas sellest tuleb eraldi rühm. Kihnu mehed on väga kangekaelsed! Aga vähemasti selle ühe tantsu õpime küll ära. Kihnlased on vägevad ja kõik teavad, et Kihnu naised oskavad nii hästi tantsida!”