Kes Margus Linnamäed tunneb, räägib temast kas head või vaikib. „Tean, aga ei räägi,” ütleb kunagine koolikaaslane. „Helistan Margusele üle, kas on kohane rääkida,” ütleb enda sõnul pikka aega ja omajagu Linnamäega suhelnud äri- ja golfipartner ning saab eitava vastuse.

1. koht

Linnamäega on lävinud sadu inimesi, kuid justkui kirjutamata kokkulepe hoiab nad vaiki. „Kõik, kes sõltuvad Linnamäest, ei räägi temast midagi,” ütleb üks Linnamäe kunagine lähikondlane. Omasid Linnamäe hoiab – kaasteelised lähevad temaga lõpuni välja, kuid ainult tema juhtimisel.

Linnamäed (55) justkui polekski olemas, kuid ometi on ta kõikjal. Tema äriimpeeriumi keskmes troonivad ravimid ja meedia ning piirialadel terve armee erinevaid ettevõtteid alates lihatööstustest kuni arvutimängude loojateni. Kuigi Linnamäed pole kunagi riigikogus nähtud, liiguvad seadused talle soovitud suunas. Kohtutes ega ajakirjanduses keegi Linnamäega konflikti minna ei julge: võimsamad õigusbürood on seotud Linnamäe äridega ja kui seegi takistuseks pole, siis ootab vägikaikavedajat ees pikk kurnamistaktika.

Linnamäed võrreldakse lahendamatu mõistatusega, Rubiku kuubikuga, millest ta on enamiku värvilisi ruute oma taskusse peitnud. Üksnes Linnamäe ise teab oma mõju tegelikke piire, teised võivad neid ainult aimata.

SETU MEES

Margus Linnamäe on pärit Setumaalt Meremäe vallast. Peeter Ernits kirjutas 2002. aastal Postimehe artiklis „Margus Linnamägi, väga vaikne setu”, et Linnamäe isa Paul oli kolhoosis autojuht ja ema Olga kooliõpetaja. Esialgu Setumaal, hiljem juba, kui nad perega Tartusse läksid, linna külje all Kammeri eriinternaatkoolis. Kuigi Linnamäed kolisid keset Marguse kooliaega Setumaalt ära, on see väike, kange ja metsik Eestimaa nukk jäänud talle alati soojalt südamesse. Ta räägib endiselt väga vabalt ja väga soravalt setu keelt.

Sama kandi mees Margus Timmo esindab oma peres kuuendat põlvkonda, kes on elanud nende kodutalus Piusa jõe ürgoru piiril Härmä külas. Tema sõnutsi hoiab kogukond ühte, kõik teavad kõiki, niisiis ka tema Linnamäed.

Ent nende tutvus on lähedasemgi. Timmo meenutab, et esimesed kokkupuuted olid tal Linnamäega 2003. aasta paiku. „Käisime koos ratsutamas,” ütleb ta. Hobustel liiguti tundide viisi mööda Kagu-Eesti maastikku. Timmole meeldib ratsutada Inglise stiilis, aga Linnamäele on südamelähedasem Ameerika stiil, kus tuleb sirges istakus enda tasakaalu kontrollida. Hobusel endal on rohkem mõtlemist ja suurem vabadus valida samm. „Linnamäe on väga hea ratsutaja. Tal on julgust ja ta keha on vaba,” ütleb Timmo. Ta arutleb, et hobustest hoolimine näitab, et ta hoolib ka ennast ümbritsevast loodusest. „Kui saad ratsutamisega hakkama, vaatad maailma pisut teisiti. Võtad seda sellisena, nagu ta on.”

ajaleht Koit

Samas jätab Timmo rääkimata, kuidas Linnamäe ta ligi kümnendi vältel ihu ja hingega ülesehitatud äri üle ostis ja see lõpuks kinni pandi. Põlvamaa ajaleht Koit kirjutas 2007. aasta novembris, kuidas lapsed hobustest ilma jäeti. 40 ratsutamishuvilist jäid Timmo Tallide ukse taha, sest äri ainuomanik Margus Linnamäe kavatses jätkata vaid tippspordi ja tõuaretusega. „Samuti ei tegele Timmo Tallid enam turismiga, sh ratsaretkede korraldamisega „Viimse reliikvia” radadel,” kirjutas leht. „Viimse reliikvia” radadel ratsutamisi meenutab Timmo senini härda sõnaga.

Linnamäe leidis Timmole teistsuguse rakenduse. Ta töötab 2005. aastast Setomaa liidus, on selle pikaajaline juht ja sõidab parajasti Meremäe kooli poole mahetoitu promoma. Kavas on saada setu koolilapsed sööma ümberkaudsest mullast ja maalt pärinevat toitu. „Margus tegelikult kutsus mind Setomaa liitu ametisse,” ütleb Timmo. Vanaviisi enam edasi ei saanud. Kokku tulid Setomaa nelja valla vanemad ja „piirkonnast hoolivad inimesed”. „Marguse idee oli teha organisatsioon, kus oleksid ka inimesed palgal,” ütleb Timmo.

Linnamäe on Setumaal pidevalt õlga all hoidnud. 1996. aastal kirjutas ajakirjandustudeng Julia Kuprina Marimaa laste külaskäigust Setumaale ja sealt edasi Tallinna ning tänas Margus Linnamäed ühe otsa sõiduraha sponsimise eest. Kuus aastat hiljem rääkis Meremäe vallavolikogu esimees Peeter Ernitsale, kuidas Linnamäe ostis kooli raamatukogule videomaki ning premeerib parimaid õpetajaid ja õpilasi. Praegu panustab ta Setumaa arengusse kümneid tuhandeid eurosid. Timmo ütleb, et Linnamäe näeb alati suurt pilti, tal on alati olemas plaan, ja tõestab seda: „Väljaränne on pidurdunud. Üks-kaks inimest tuleb isegi aastas siia juurde. Nii et suur plaan toimib.”

2011. aastal valiti Margus Linnamäe Setumaa aasta inimeseks. Tseremoonial ta ei käinud, ühelegi pildile ei jäänud.

Linnamäe toetab Setu kultuuriüritusi, aga ei taha, et ta nimi sellepärast kuskil kõlaks. Pigem peidaks ta oma heategusid. Samal ajal on ta ise kultuuriüritustel tihe külaline. Teised setud teavad öelda, et on Linnamäega jälle mõnel Seto kuningriigi päeval kokku saanud. Või näinud teda kohalikel etendustel. „Kultuuripoolt on ta alati oluliseks pidanud. Vaatab alati hoolsalt, kui palju inimesi üritustel rahvariietes ringi liigub,” naerab Timmo ja peab Linnamäed setu kultuuri metseeniks. Võrdluse Setumaa kuningaga tõrjub Timmo aga tagasi. „Pigem sarnaneb ta arenduskeskuse liidriga. Ta ei kasuta muutusteks võimu, vaid loob sobiva keskkonna. Toetab, otsib õiged inimesed.”

EESTI MEES

Tartus läks Linnamäe 5. keskkooli, mis kannab praegu Tamme gümnaasiumi nime, loodusteaduste klassi. Ta klassivend rääkis kakskümmend aastat tagasi Ernitsale, et nende klassis oli ääretult tugev nõukogudevastane meeleolu ja Linnamäe oli selles keskne kuju. Protestivaim ja Nõukogude Liidu õõnestamine saatis Linnamäed ka ülikoolis. „Meie kokkupuuted olid lühikest perioodi üsna intensiivsed,” meenutab maailmarändur ja ärimees Tiit Pruuli, Linnamäe kursusekaaslane eesti filoloogia erialal. „Ma ei tea, miskaudu või kuidas, aga Margus Linnamäe kaudu sain ma tollal keelatud kirjandust.” Solženitsõnit ja teisi, käsitsi paljundatult ja pildistatult – nii vahetasid nad omavahel NSVL-is põlu all olevat kirjasõna. „Põhimõttekindel ja eestimeelne. Marguse puhul üldse ei imesta, et ta pani Postimehe motoks selle punkti põhiseadusest,” kirjeldab Pruuli Linnamäe suurt eestimeelsust.

1983. aastal ilmus Tartu ülikooli häälekandja teadaannete hulgas esmakursuslase Margus Linnamäe nimi. Ta heideti komsomolist välja, sest keeldus selle põhikirja tunnustamast. „Ta läkski ülikoolist ära,” ütleb Pruuli. „Need punased ained olid talle olemuslikult vastuvõetamatud.” Mõtteis liigitas Pruuli Linnamäed nagunii luuletaja Jaan Isotamme moodi katlakütjaks – mässajaks ja põhimõtteliseks Nõukogude Liidu vastaseks, kelle igale edasipürgimisvõimalusele seab võim käe ette. Pärast filoloogiat katsus Linnamäe ülikoolis veel ajalugu õppida, kuid seegi katse ei lõppenud edukalt. Nagu Pruuli oli ennustanudki, jõudis ta otsapidi Jõgevamaa looduskaitsealale Tooma sohu lihttööd tegema.

Ajaloohuvi ei kadunud kuhugi

Kuigi Linnamäe filoloogia- ja ajalooõpingud jäid pooleli, ei ole tema huvi nende alade vastu kuhugi kadunud. Hilisemast teatakse teda kui suurt kultuuri ja kirjanduse toetajat: ta on andnud raha arvamusfestivalile ja Müürilehele. Talle kuuluv Postimees Grupp pani mõne aasta eest õla alla nn marmorsarjale ehk Avatud Eesti Raamatule, mis avaldab eesti keeles maailmas tuntud filosoofide ja ühiskonnateadlaste teoseid. Kavalaid vihjeid ajaloole võib leida Linnamäe ettevõtete endistest nimedest. AS-i Magnum nimi oli kolmteist aastat tagasi AS Ecbatana, mis tähendab vanapärsia keeles kogunemispaika. Sama nime kandis ka iidse Meedia riigi pealinn, kus mõrvati Aleksander Suure käsul tema lähikondlane ja võimsaim väejuht Parmenion. Ajaloolisi viiteid leidub Linnamäe ettevõtete endistes nimedes veelgi. Meditsiiniseadmeid müüva aktsiaseltsi Semetroni praeguseks suletud tütarettevõtted kandsid nime Cambyses (Pärsia suurkuningas) ja Artabanos (Pärsia suurkuningate Dareios I vend ja Xerxes I onu).

Protestivaim ja Nõukogude Liidu õõnestamine saatis Linnamäed ka ülikoolis.

Saabus 1990. aasta. Nõukogude Liidust lahtirebimine hakkas jõudma haripunkti. Pruuli lõpetas ülikooli. Linnamäe astus Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteisse (ERSP).
Kakskümmend aastat tagasi meenutas veteranpoliitik Jüri Adams ajakirjanik Peeter Ernitsale Margus Linnamäed sellisena, nagu ta teda ERSP ajast mäletab. „Minu mäletamist mööda käis ta kogu aeg sellise näoga ringi, et kus on see paat, millega Nõukogude Liidust pageda saab,” ütles Adams toona. Praegu ta enam Linnamäed ERSP ajast ei mäleta. Ütleb vabanduseks, et Linnamäe liitumise ajaks oli erakonnas juba nii palju inimesi, et kõigi näod ei saanudki meelde jääda. Ent Adams ei eita, et on Linnamäega suhelnud, ja põhjendab oma tõrksust ärihiiust rääkida: „Kes Linnamäega suhtleb, see saab aru, et ta ei taha olla kuskil ajakirjade esikaantel või persoonilugudes.”

ÄRIMEES

ERSP-ga liitumise aastal tegi Linnamäe ka esimesed katsetused ärimaailmas. Aeg oli selline, kus püüti osta odavalt ja müüa kallilt. Linnamäe vahendas koos oma venna Aivari ja Georg Gavronskiga, kes mõlemad on hariduselt arstid, särke, lihakonserve ja mida kõike veel. Sama kolmik rajas kaks aastat hiljem ravimite hulgimüügifirma Magnum Medical, mida Margus Linnamäe ise nimetas 1996. aastal Äripäevas tõsise äri alguseks. Hoiupangast saadi pool miljonit krooni laenu ja tänu Venemaa turule pöörati laen kiiresti kasumiks. Koduturul algas kõik kohalikele apteekidele aspiriini müümisest. „Me olime esimene firma, kes hakkas regulaarselt apteekidesse kaupa laiali vedama, esialgu kord nädalas, suurtes linnades hiljem juba iga päev, nüüd Tartus ja Tallinnas juba mitu korda päevas,” ütles Linnamäe Äripäevale 23 aastat tagasi.

Margus Linnamäe aastal 1997.
Priit Simson

1994. aastal oli Magnumil juba küllalt raha, et erastada 26 miljoni krooniga Tallinna farmaatsiatehas. Aasta hiljem erastati sama suure summaga ka Tartu õllevabrik, praegune A. Le Coq. Püüti erastada ka Kalevit, kuid selle hind läks Magnumi jaoks ettevõtte tegeliku väärtusega võrreldes liiga kõrgeks. Linnamäe puhus mõlema vabriku väärtuse suureks ja müüs need mõni aasta hiljem kosmilise kasuga maha. Õllevabrik läks Soome ettevõttele Olvi ligi 140 miljoni krooniga ja farmaatsiatehas Läti firmale Grindex ligi 200 miljoni krooniga. Linnamäe ostis odavalt ja müüs kallilt – äristrateegia, mida talle omistatakse tänapäevalgi.
Linnamäe ei kasuta muutusteks võimu, vaid loob sobiva keskkonna. Ent võimu jagamist ta ei talu.
SVEN ARBET

Toona Äripäevas börsiajakirjanikuna töötanud Kaja Koovit usub, et Linnamäe sooviski ruttu rikkaks saada. „Tal on alati suur plaan ees olnud,” ütleb Koovit. Ja üks osa sellest plaanist oli ettevõtte väärtus iga hinnaga üles saada. Farmaatsiatehas teatas ajal, mil nende tooted Venemaal hästi kaubaks läksid, haruvabriku avamisest Moskvas. Koovit läks 1997. aastal koos oma Äripäeva-kolleegi Väinu Rozentaliga Venemaa pealinna ja nad paljastasid, et kõvasti reklaamitud tehast pole olemas. Ajakirjanikud said Bonnieri preemia, farmaatsiatehase aktsia kaotas loo ilmumise päeval esimese kümne minutiga poole oma väärtusest ja tehase juhtkond sai trahvi. Koovit usub, et süüdi polnud ainult ettevõtte juhtkond, vaid tõenäoliselt avaldasid ka omanikud survet farmaatsiatehast heas valguses näidata. „Eks susserdamised on ikka Linnamäega kaasas käinud,” ütleb ta.

Salatseb rohkem kui varem

Nii salatseva ja kidakeelsena, kui on Linnamäe praegu, Koovit teda 1990-ndatest ei mäleta. Ärimees vastas telefonile ja suhtles ajakirjanikega. Ent ta valis suhtlemisi strateegiliselt. Enne õllevabriku börsile minekut oli ta meediale avatud ja reklaamis igati oma ettevõtmist, kuid Koovit mäletab, et Sakala keskuses toimunud esimesel aktsionäride koosolekul tõmbas Linnamäe ajakirjanike nina ees ukse kinni.
Kolmas kuldmune munev 26 miljoni kroonine erastamine oli Silmet 1997. aasta alguses. Magnum võttis kampa salapärase väliseestlase Thomas Bjorn Waldini ja endise tippkommunisti Mehis Pilve. Pool aastat hiljem jäi äri vaid kahe esimese kätte.
Seda, et õnn niivõrd just Linnamäele naeratas ja just tema ettevõtmised said õiguse erastada, peetakse tema toonase poliitikutega hea läbisaamise teeneks. Kuu enne Silmeti erastamist osales Linnamäe farmaatsiatehase juhtkond täies koosseisus Koonderakonna jõulupeol. Partei esimees ja peaminister oli veel Tiit Vähi, kellest vähem kui aasta pärast sai Silmet Grupi nõukogu liige ja kes õige pea pääses ka selle omanikeringi.

Et just Linnamäe ettevõtmised said õiguse erastada, peetakse tema toonase poliitikutega hea läbisaamise teeneks.Pildil oleva Silmeti omandas ärimees 1997. aastal.
EE Arhiiv

Tiit Vähi ise selgitab, et erakonna üleriigilises struktuuris Magnumi mehed lobitööd tegemas ei käinud. „Pärast peaministriameti lõpetamist [17. märts 1997] sõitsin 1997. aastal kaheks nädalaks Coloradosse oma sõbra Thomas Waldini juurde puhkama. Öösel tulid venekeelsed faksid. Waldin palus minult, kas saaksin need talle ära tõlkida. Küsisin siis temalt: kuidas sa vene keelega edasi teed? Leppisin Waldiniga Colorados kokku, et ma tuleksin talle Eestisse konsultandiks kaasa.”

Tiit Vähi Sillamäe sadamas
Rauno Volmar

Vähi ütleb, et nägi Magnumi kolmikut esimest korda 1997. aasta aprillis. „Tasakaalukas, aktiivse olemisega, jagas majandust, üldiselt nutikas,” kirjeldab Vähi toonast Margus Linnamäed. 2001. aastal ostis Vähi Linnamäe osaluse Silmetist välja – „ütles, et tahab osta apteeke,” ütleb Vähi – ning kümme aastat hiljem müüs ettevõtte umbes miljardi krooniga USA börsifirmale Molycorp. Viimati kohtus Vähi Linnamäega mõne aasta eest golfiväljakul. Pikemalt kui pool minutit viisakusi vahetades nad suhelda ei jõudnudki. „Seal pikalt rääkida ei saa, aetakse minema,” märgib Vähi golfiväljaku käitumisreeglite kohta.

Linnamäe toonane ostan-müün-ettevõtteid-strateegia järgis ajastu vaimule iseloomulikult offshore-ettevõtete kaudu maksude vältimist. Kadri Paas kirjutas Ärilehes, et õlletehast ei müüdud Olvile otse, vaid Iiri firma kaudu. Farmaatsiatehas läks Magnumilt Läti ettevõttele samuti offshore-ettevõtte vahendusel. Silmeti aktsiad liikusid Vähile kolme maksuvaba kompanii kaudu, mille kõigi eesotsas oli Margus Linnamäe. Magnum Medicali põhiaktsionärid olid vaheldumisi Nauru ja Mauritiuse firmad. 2012. aastal oli Linnamäe impeeriumi tuumaks AS Magnum, apteegiketi Aphoteka emakeha, ja AS UP Invest, mis tegeles haigla- ja ilutarvetega. Ettevõtete valdusfirmaks sai aga Hollandisse registreeritud MM Holdings B.V. Skeemide muster ja riigiasutuste tähelepanu on Linnamäed saatnud ka tema Leedu ja Läti äride puhul.

Ärivõrgustik kui elutsükkel

Praeguseks on Linnamäe ärivõrgustikust kujunenud tõeline elutsükkel – labürint, milles on sama keeruline orienteeruda kui eelmise sajandi Euroopa kuningakodade peresidemetes. Linnamäe toidab: toorme saab Linnamäe lihatööstusest või Liivimaa Lihaveisest, söögikraami saab soetada Biomarketi ökopoest või tellida Vapiano, Blenderi, Mademoiselle’i kohvikust, O’Leary’se spordibaarist, Ice Cafe jäätisepesast või Blenderi smuutiputkadest. Ta lõbustab: Apollo kinos saab näha tema „Vanamehe” filmi ja soetada samanimelisest kauplusest raamatuid ja muud. Piletilevist saab osta pääsu etendustele, telerist vaadata Kanal 2-t, raadiost kuulata Elmarit ja arvutis mängida ZAUM-i mängu Disco Elysium. Ta poputab: kalleid tehnikavidinaid saab Valgest Klaarist või IM Arvutite poest ja kosmeetikat Apotheka Beautyst, lemmikloomale midagi Pet Cityst. Ta ravib ja hoolitseb: ravimid Apothekast, meditsiiniseadmed haiglatesse Semetronist, eakamad puhkama Benita Kodu hooldekodusse, terviseinfo kliinik.ee portaalist või perearsti nõuandetelefonilt. Ta informeerib: uudiseid kuuleb Kuku raadiost või saab lugeda Postimehest ja BNS-ist, reklaami on üle linna Megameedia välitahvlitel. Ta leiutab: Skeleton Technologies arendab superkondensaatoreid. Ta ehitab: Ecobay projekti siht on rajada Paljassaarde asula 50 000 elanikule.

Linnamäe UP Investi käive oli eelmisel majandusaastal 821 miljonit ja kasum 14,7 miljonit eurot. Enamik käibest tuli Eestist ning ravimite jae- ja hulgimüügist.

Linnamäe ostis odavalt ja müüs kallilt – äristrateegia, mida talle omistatakse tänapäevalgi.

Igapäevatarbija satub Linnamäe toiduahelasse enamasti kaubanduskeskustes. Ülemiste, Kristiine või Mustamäe keskuses on igas ilmakaares Linnamäe brändidega ärid. Tarbimis-Mekad on Linnamäe äridega ultimaatumi ees: kui kedagi rentnikuks võtta, siis juba kõik tema kauplused. Jupphaaval valida ei saa ja räägitakse, et konkurente ligi ei lasta – ainult üks raamatupood, üks apteek, üks lemmikloomapood. Kahe nädala eest kirjutas ERR-i ajakirjanik Merilin Pärli, kuidas juba mitut Linnamäe äri võõrustavast Viimsi keskusest tõsteti välja kohalik lemmikloomapood ja pandi asemele Linnamäe Pet City. Kohaliku kaupluse Urr ja Nurr juht Ave Lauren-Kriisa selgitas, et leping lõpetati enne tähtaega, kuid Viimsi keskusel neile etteheiteid ei olnud. Keskuse omanike esindaja selgitused jäid krüptiliseks: „On loomulik, et aeg-ajalt toimuvad muudatused.” On oht, et Linnamäe võib hakata kaubanduskeskustele otsuseid dikteerima, sest tema äridest makstav rent moodustab arvestatava osa keskuste sissetulekust.

Aasta on 2013. Pildil vasakult: Meelis Luht, Andres Kull, Margus Linnamäe, Mart Kadastik ja Toomas Issak.
MARGUS ANSU

POSTIMEES

2013. aasta 9. septembril astus avalikkuse ette uus, isegi pisut tundmatu Linnamäe. Ajakirjandusest meelde jäänud seaduste piire kompavast ärimehest sai avalikkuses tegelane, kellena ta on end alati soovinud näha: rahvuslik, heategevuslik. Linnamäe rahakott oli eestikeelse ja -meelse ajakirjanduse eestlaste kätte tagasitoomise garantii. Postimehe senine juhtkond eesotsas Mart Kadastikuga lõi Linnamäega käed ja omand jaotati pooleks. Postimees toodi Norra ettevõttest Eesti omandusse tagasi.
Kadastik oli Linnamäega kümmekond aastat varem kokku puutunud oma tütre pulmas, kuhu ravimikuningas oli peigmehe külaliseks kutsutud. „Harukordselt tervislike eluviisidega mees,” kommenteerisid tema lauanaabrid peojärgsel päeval. „Kui ta ütleks kas või ühegi sõna, siis oleks iseäranis kütkestav inimene,” meenutab Kadastik teda oma elutööraamatus „Nüüd ma siis kirjutan”. Linnamäe lähikondlased ütlevad, et ta tundvat end suuremas seltskonnas ebamugavamalt kui kellegagi nelja silma all rääkides.
Postimehe juhid kahtlesid, kas ajaleht pole Linnamäele järjekordne õlletehas, mille saab odavalt kätte ja võib kallilt edasi müüa. „Ei, ei! Eesti Meedia on midagi muud, rahustas Linnamäe meid, see on missioon,” kirjutab Kadastik. Kui kahtlust tekitas Linnamäe parteiline kuuluvus IRL-i, siis seletas ta, et oli sinna jäänud kunagi ERSP ajast ja tema suhted erakonnaga olevat täiesti passiivsed. Postimehe norralastest omanikud pelgasid esmajoones Linnamäed, kuna kartsid Läti ajalehe Diena stsenaariumi kordumist ehki Kadastiku sõnu kasutades „oligarhmeedia sündi”. Bonnieri grupp müüs Diena Läti ärimehele, kes kasutas seda oma soovide hääletoruna ja tõmbas äri põhja. Linnamäele öeldi, et meediaärimehena peab ta valmis olema ka avalikkuse kõrgendatud tähelepanuks, mida ta ostu PR-üritusel ainukest korda pakkuski. Pärast seda on ta muutunud kättesaamatuks. Ajalugu vaadates tundub ükskõikne suhtumine avalikkusega suhtlemisse olevat Postimehe omanike traditsioon. Heldur Tõnisson vältis suhtlemist ega käinud Eestis kordagi. Ka Norra ettevõttele Schibsted tehti etteheiteid avatuse asjus, kuigi Postimehe inimesed ise räägivad, et just toona kujundati välja läbipaistev suhtluskultuur, mistõttu linnamäelikku suletust ja hämarust oli raske vastu võtta.

Postimehe juhid kahtlesid, kas ajaleht pole Linnamäele järjekordne õlletehas, mille saab odavalt kätte ja võib kallilt edasi müüa.
MARGUS ANSU

Lehe sisu mõjutamine

Kuigi Linnamäes nähti ohtu, oli teda investori ja hea iseloomuga inimesena Kadastikule ja ülejäänud Postimehe juhatusele vaja. Ja ka vastupidi: nad olid Linnamäele ainus võimalus Postimehele ligi pääseda. Jäi kokkulepe, et kuigi omandina on ajaleht Kadastiku ja tema partnerite ning Linnamäe vahel pooleks jaotatud, jääb otsustusõigus siiski esimestele.
Õige pea hakkas ärimees kompama võimalusi lehe sisu ja töötajaid mõjutada. Soovis inimestega isiklikult nelja silma all rääkida, avaldas survet ennast huvitavate teemade kajastamiseks. „Mulle oli tema ootamatu pealetükkivus siiski hoiatav märk,” kirjutab Kadastik. „Siin oli ego maksmapaneku hõngu. Ja mingi kummaline soov inimesi oma sõltuvusse siduda.” Ta meenutab, kuidas ühel Eesti Meedia koosolekul ütles ravimiärimees avameelselt, et ajakirjanikul ei peaks olema rohkem vabadust kui apteekril. Hiljem olevat Linnamäe soovitanud Postimehel IRL-i tasumata reklaamiarved korstnasse kirjutada.

Üksnes Linnamäe ise teab oma mõju tegelikke piire, teised võivad seda ainult aimata.

Kadastik meenutab üha süvenevaid märke Linnamäe usaldamatusest ja soovist ise äri üle võtta. Varem oli ta suhelnud malbelt, sõbralikult ja natukene tühjast-tähjast, uitmõtetega segamini vestlusstiilis. „Nüüd istus laua taga teine Margus Linnamäe. Mees, kes teab, mida tahab, ja saab, mida tahab. Konkreetne. Distsiplineeritud. Enesekindel. Aga seejuures sõbralikum kui varem,” meenutab Kadastik aega, mil ta Postimehest välja söödi. „Ta oli meid toetanud ainult nii palju, kui palju oli tal meid vaja firma enda kätte saamiseks.” Kadastik raputab endale tagantjärele tuhka pähe: „Põhilisim: ma ei olnud läbi näinud seda, et Linnamäe ei talu võimu jagamist.”

Oma raamatu lõppu on Kadastik post scriptum’ina kirjutanud peatüki „Ähvardus”. Keset 2016. aasta suve, kui ta oli raamatu käsikirja juba kirjastusele üle andnud, sai ta Linnamäe ihujuristilt signaali. „Sõnumit ei edastatud mulle, vaid telefonitsi mu tütrele: kui su isa ei jäta Margus Linnamäed rahule, siis sügisel hakkavad temaga, see tähendab minuga, väga halvad asjad juhtuma...” Kadastik ei muutnud oma raamatus midagi ja avaldas selle. Raamatut müüakse Linnamäele kuuluvates Apollo raamatupoodides euro võrra kallimalt kui Rahva Raamatu kauplustes.

"Seisame Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise eest läbi aegade." Postimehe juhtlause tsiteerib Margus Linnamäe ettepanekul Eesti põhiseadust.
Ilmar Saabas

Pärast Kadastiku lahkumist algas Postimehe tühjendamine. Eesti Meedia juhiks toodi Sven Nuutmann. Algasid kaadrivahetused ja segadusterohke aeg. Toimetuses räägiti Kadastiku vaimu väljaajamisest. Oli uut ja agressiivset energiat, mis paljudele mõjus pigem plahvatusohtlikult, selmet oleks innustanud. Lagedale tuli maailmavaade, huvid ja autoritaarsus. Toimetuse suvepäevadel veedeti tunde, et koguda töötajatelt ideid lehe päisesse uue moto leidmiseks. Viimaks sosistas terve aja telefoni nokkinud Linnamäe Nuutmannile enda idee kõrva, too andis selle teistele teada ja Postimehe juhtlause tsiteerib nüüd põhiseadust. Et oma maailmavaadet Eestile sosistada, läks omanik toimetuse arvamusest mööda, ignoreeris peatoimetaja Lauri Hussarit, asutas Postimehe külge uue rubriigi Meie Eesti ja määras ise selle toimetajad. Riigikogu valimiste ajal otsustas ta omapäi Kanal 2 peaministrikandidaatide debatisaate juhid, keda kutsutud külalised boikoteerisid ja jätsid saatesse minemata. Viimane vastasseis toimetuse ja omaniku huvide vahel kulmineerus novembri alguses. Ajakirjanikud ei olnud enam nõus üha varjamatuma suunamise ja tsensuuriga ning nõudsid peatoimetaja Peeter Helme lahkumist. Asi oleks võinud minna ka teisiti, kuid väidetavasti olevat Linnamäe ka ise juba mõlgutanud mõtet Helme välja vahetada.

POLIITIKAMEES

Aasta pärast Postimehe ostmist, 2014. aasta kevadel küttis Linnamäe nimi kirgi nii meedias kui ka poliitringkondades. Riigikogu sotsiaalkomisjoni juht, IRL-i liige Margus Tsahkna esitas riigikogule menetleda apteegireformi eelnõu. Enda sõnutsi soovis Tsahkna lõhkuda üksikute apteegikettide monopoli ravimiturul. Reformierakondlane Kristen Michal ironiseeris avalikult, kuidas Tsahkna tõmbas üleöö varrukast apteegiseaduse eelnõu, ja vihjas apteegiomanike huvide mõjule. Spekuleeritakse, et seadus oli juba eos ette nähtud läbi kukkuma ja kunstliku arutelu tagant paistavad Linnamäe kõrvad. Järgmisel aastal peaks apteegireform jõustuma. Ent apteeke keegi proviisoritele müünud pole. Huvigrupid väidavad, et reformiks ei oldavat veel valmis. Apteekidesse on hirmutamiseks üles pandud sildid, kui mitu päeva on jäänud nende sulgemiseni.

Linnamäe näeb alati suurt pilti, tal on alati olemas plaan.

Oktoobri alguses annetas Linnamäe äripartner Ivar Vendelin Keskerakonnale 100 000 eurot. Möödus nädal ja Keskerakonna, Isamaa (endine IRL) ja EKRE koalitsioon otsustas apteegireformile pidurit tõmmata. Tuttav jutt „reformiks ei olda valmis” – nõuetele vastab umbes 160 apteeki ligi 600-st – imbus kiiresti ka koalitsiooni rahvasaadikute kõnepruuki. Kohe hakati arutama kompromissi proviisorite ja apteekide vahel, kelle mõlema ühenduse taustal on nähtud Linnamäe suuniseid. Jõutigi ühisele arvamusele, et kõik ketiapteegid saavad oma praeguse turupositsiooni säilitada ja uutele tulijatele pannakse turule sisenemine lukku, sest sealtmaalt peavad nad juba vastama iseseisva perearsti moodi talitava proviisori nõuetele.
Isamaa peasekretär Priit Sibul ütleb, et ta pole Linnamäega apteegireformist just palju rääkinud. „Aga ei saa öelda, et poleks üldse rääkinud,” lisab ta kohe. „Eks kõikidel suurtel apteegikettidel on seal oma huvid. Eks näeme, kuidas see reform läheb.”

Sibul teab Linnamäed juba ammu. Temagi on setu. „Meie tutvus saigi alguse läbi setonduse,” tõdeb Sibul. Esimese kokkupuute kohaks nimetab ta Põlvas Margus Timmole kuuluvat Pesa hotelli. Timmo ja Aare Hõrn on kaks setu aktivisti, kelle kaudu Sibul ja Linnamäe tuttavaks said. Kui mitte rohkem, siis vähemalt korra aastas näeb ta Linnamäed 19. augustil, paasapäeval, mida võiks nimetada ka setude surnuaiapühaks.

Isamaa rahvuslikkus meeldib

„Kui käin erakonnale toetust küsimas, siis suhtleme rohkem,” ütleb Sibul. Kuigi Linnamäe on tõesti suurem Isamaa toetaja, ei arva Sibul, et Postimehe omanik oleks näiteks Hillar Tederiga võrreldes kuidagi erilisem või tähtsam. Kõigi toetajatega tulevat suhelda pikalt ja mitu korda. Ent kindlat garantiid, et toetust saadakse, ei olevat. „Ega ma ka ei tea ju, kellel kui palju hinge taga on. Loen samamoodi Äripäevast seda rikaste nimekirja. Nii et ei tea ka öelda, kui suuri summasid või kas üldse on lootust küsida.”Pigem on Sibulale jäänud mulje, et Linnamäe teiste erakondade poole ei piilu. Helir-Valdor Seederi 2017. aastal erakonna juhiks saamisega on Isamaa liikunud paremale ja konservatiivsemaks. Nad on kõvasti rahvuslikumad kui varem ning see on toonud parteile lähemale ka vana ERSP-lase Linnamäe.
Viimaste riigikogu valimiste ajal täheldasid poliitikavaatlejad Isamaa reklaami plahvatuslikku kasvu. Telerist jooksis kaks reklaami järjest, online-meedia oli isamaalastega tapeeditud, ajalehtede esikülgedelt vaatas üle päeva vastu mõni helesinise taustaga kandidaat. Isamaa tegi sama kõva kampaaniat kui nende jõukamad suurerakondadest konkurendid. Ent kui erakondade rahastamise järelevalve komisjon tegi nüüd oktoobris SDE-le ning Reformi- ja Keskerakonnale märkuse sadadesse tuhandetesse ulatuvate võlgade pärast, olid poliitikavaatlejad võrdlemisi üllatunud. Riigikogu ja ka Euroopa Parlamendi saadikute valimistel kallist masinavärki kasutanud Isamaa oli võlgadest puhas. Vaadati Postimehe poole ja meenutati Kadastiku sõnu, et Linnamäe üritas juba omanikupõlve algusaastail IRL-i võlgu andeks anda. Ravimiärimehe meedianiidistik on laitmatu: tal on käepärast ajakirjandus, välimeedia oma tahvlitega, reklaamifirmad, meediaseire ja mis kõik veel, mida pro bono maailmavaatelistel alustel pakkuda.
Kuvatõmmis: Postimehe portaal valimiste ajal

„Ajakirjanduses võib paljutki rahaga ravida, usaldusväärsuse kaotust mitte. Eriti olukorras, kui omanik ilmselt seniajani ei mõista, milles seisneb väljaande omaniku vastutus. Sellest on kahju, väga kahju. Usalduse söövitajaks polegi nii palju see, milliste summadega Linnamäe poliitikuid avalikult subsideerib, vaid see, et tema salatsev tegutsemismaneer jätab õhku kahtlustused märksa tihedamast huvide läbipõimumisest poliitika, äri ja meedia vahel. Siit kasvabki välja olemuslik vastuolu Linnamäe ja talle kuuluva ajakirjandusettevõtte vahel: üks tahab ajada oma asja ristiisalikult nähtamatuna, teine peab olema maksimaalselt läbipaistev. Reaalsus on see, et mida enam laieneb Linnamäe äride ja huvide haare, seda ahtamaks jääb nende ajakirjanike vabadus, kellele ta palka maksab. Isegi kui Postimees riskib kirjutada ausalt näiteks apteegireformist, jääb lugeja kahtlema käsitluse objektiivsuses. Ükspuha kui veendunult ka ei deklareeritaks toimetuse sõltumatust,” on Kadastik kriitiline.

Sibul tõrjub oletusi Linnamäe meediaäri ja Isamaa seotusest. „Mina pole kunagi Postimehe või Eesti Meediaga reklaami asjus suhelnud. Inspired – juba aastakümneid meie meediapartner – teeb seda,” kinnitab ta. Nende meediapartner lihtsalt olevat suutnud meediaettevõtetelt nii head kokkulepped välja kaubelda, et tänu sellele oli Isamaa valimistel väga tugevalt pildis. „Nii nagu neli aastat tagasi oli väga palju reklaami või siis kohalike omavalitsuste valimistel.”

Linnamäe ise jääb kulisside taha ja eelistab jätta jutu kommenteerimata.