Pilou Asbæk Mikkel Hartmanni rollis filmis „Kaaperdamine”. Fotod: Kaadrid filmist „Kaaperdamine”. Promo

Pilou Asbæk: tugevad naised on Taani seriaalide trump



Sarjas „Võimu kants” peaministri PR-nõunikku kehastanud Pilou Asbæk on teatritrupiga Eestiski esinenud. Kunsti nimel on ta paljukski valmis, näiteks võttis ta hiljuti mängufilmi „Kaaperdamine” võtteil 16 kilo kaalust alla.

Ütlesite, et olete teatriga Eestis esinenud. Millal see oli?

Jah, see oli esimene teatritegemine minu elus, üks amatöörteatri tükk, mingi fond või keegi selline valis meid Eestisse esinema. Sealt on ka pärit minu lennuhirm, sest me lendasime kohale ja lennuk oleks peaaegu alla kukkunud. (Kahjuks suudab Asbæk meenutada veel üksnes seda, et etendus toimus 2002 või 2003 mingi festivali raames ja enne tema teatrikooli astumist – K. K.)

Tegijad kinnitavad, et keegi ei osanud „Võimu kantsile” rahvusvahelist edu ennustada. Aga mida teie kui üks peaosatäitjaid selle põhjusteks peate?

Paljud ütlevad, et asi on tugevates naistegelastes. Teatud mõttes see solvab mind, sest kui ma viimane kord kontrollisin, siis pole ma mingi naine. Aga ma usun, et edu tuli sellepärast, et lugu on universaalne, Shakespeare’i laadis. See räägib naisest, kes tahab saada võimu ja siis seda enda käes hoida. Ja-jah, muidugi on asi ka tugevates naistegelastes. Taanis oleme me tugevate naistega harjunud, aga nagu mulle on öeldud, ei ole tugevad naistegelased välismaa teleseriaalides nii tavalised.

Tuleb veel arvesse võtta, et Taanis on traditsioon nimega „pühapäeva õhtul kell kaheksa”. Rahvusringhääling toodab igal aastal kaks seriaali, ühe talveks, teise suveks. Ja kui telerist muud peale jalgpalli ei tule, siis neid sarju saab ikka vaadata. Seetõttu on need ka väga hästi produtseeritud. Tuleb meeles pidada, et Adam (Price, sarja stsenarist – K. K.) töötas käsikirja kallal kaks aastat, enne kui me filmima hakkasime.

„Kaaperdamine” on esimene filmi- või teleroll, kus te mängite kena inimest.

Jah, see ei meeldinud mulle. (Naerab.) See oli üks raskemaid filme, mida ma teinud olen, aga põhjus oli selles, et seda filmiti Aafrikas. Olime kolm nädalat laeval ja filmisime: Somaalia piraadid pardal, laev kaaperdatud ja meeskond sada päeva pantvangis. Ja ma jäin juba esimesel võttepäeval haigeks. Kaotasin filmimise ajal 16 kilo. Kolme nädalaga! Väljas oli 35–40 kraadi sooja ja laev kõikus. Niimoodi me töötame – tahame kõrvaldada näitlemise, tahame lihtsalt kohal olla.

Näidelda muidugi tuli ka, sest see oli ikkagi fiktsioon. Aga me tahtsime seda tõesti reaalsena hoida. Mõned nimetavad seda näitlejameetodiks: lased end hüüda tegelase nimega ja elad tema moodi. Enne võtteid töötasin paar kuud kokana ja sel ajal võtsin jälle 18 kilo juurde, sest tahtsin olla paks kokk, kes armastab toitu ja kogu aeg sööb. Tahtsin ka suurt habet, sest suure habemega mees on sümpaatne ja meenutab karu. Ja see karu langeb piraatide kätte, kes on nagu kõhnad Kalašnikovidega tulnukad.

Kas te tapsite ühes stseenis tõesti kitse, nagu tundub?

Mmmmm. Võib-olla peaksid seda Tobiaselt küsima. See on film ja fiktsioon ja kuigi me tahame väga realistlikku laadi hoida, siis mõnikord peame sellest loobuma. Oled sa ise seda näinud?

Jaa, vaimustav film.

Aga teie, eestlased, olete meresõitja rahvas, eks? Ja paljud teist on ka pantvangis olnud, eks?

Jah, on juhtunud. Kas te kohtusite ka mõne endise pantvangiga?

Ma ei tahtnud. Põhjus, miks ma ühegi pantvangiga rääkida ei tahtnud, oli, et kui ma võtan nende loo ja me esitame seda nii realistlikult, siis nad võivad tunda, et olen varastanud neilt mingeid saladusi.

Nii teie kui ka Søren Malling (loe kõrvalküljelt) olite paari päeva eest Prahas ajalooseriaali filmimas. Mis seal toimub?

Selle nimi on „1864” ja see räägib Taani ja Saksamaa sõjast, mille me kaotasime. Väga taanilik lugu, tegevus toimub Taanis ja tegelased on taanlased, nii et ma ei tea, kas see välismaalasi huvitab… Õige küll, sakslastega on kõik sõjas olnud, nii et sellega peaks maailm saama end suhestada küll.

Kas taani näitlejad mängivad vaheldumisi nii teatris kui ka ekraanil?

Jah, sest valik ei ole väga suur, tuleb meeles pidada, et rahvast on ainult viis ja pool miljonit. Üks mu vanu õpetajaid viis mu ükskord kõrvale ja ütles: „Pilou, teatris mängimine teeb näitleja paremaks, film teeb rikkaks ja televisioon kuulsaks.” Olen sestsaadik püüdnud neid kombineerida. Sellepärast ei teinud ma „Võimu kantsi” kolmandas hooajas nii palju kaasa kui kahes esimeses – tahtsin teatris mängida ja näitlejana areneda. Ka produtsendid leppisid sellega.

Teie ei ole kunagi avalikele kirjadele alla kirjutanud ega poliitmarssidel osalenud?

Ei ole. Poliitikas osalemiseks peab olema väga intelligentne ja mina seda ei ole.

Ma olen näitleja, näidelda mulle meeldib ja ma oskan seda, nii et sellega ma jätkan. Poliitikaga tegelemiseks on need, keda me sinna valime. Kui teed kolm aastat poliitseriaali, siis tahab igaüks teada, kelle poolt sa hääletad, keda sa toetad ja miks sa ikka kedagi ei toeta.

Ma ei ütle sulle, kelle poolt ma hääletan, aga ütlen üht asja.

Poliitiku elukutse on üks karmimaid, sest kui sa iganes ühe vea teed, siis kirjutatakse kohe 2000 artiklit sellest, missugune idioodist p***vest sa oled. See võibki olla üks „Võimu kantsi” edu põhjuseid – me näitame poliitikuid teisest küljest, et nad ei ole ainult aferistid, vaid ka inimesed.

Mis sarjad teile endale meeldivad?

Hetkel meeldib mulle väga „Troonide mäng”, sest mulle meeldib Nikolaj Coster-Waldau (taani näitleja Jamie Lannisteri rollis – K. K.), ta on mu hea sõber. Ja „Pöörased” („Mad Men”) on suurepärane seriaal.


Søren Malling kehastab filmis „Kaaperdamine” laevaomanikku Peter C. Ludvigseni.
Promo

Søren Malling: me ei karda olla koledad

Praegu pühapäeviti ETV-s jooksvas „Kuriteo” seriaalis mängib Søren Malling karmi uurijat Jan Meyerit. Taani sarjade edu põhjuseks peab ta sealsete näitlejate võimet käituda ekraanil elusa inimesena, mitte pelgalt väljamõeldud tegelasena.

Oma viimastes töödes („Kuritegu”, „Võimu kants”, „Kaaperdamine”) esinete autoriteetsete, sõnaahtrate ja elunäinud tegelastena. Kas on raske panna neid üksteisest eristuma?

Me lähtume loosungist „Mida vähem, seda parem”.See tähendab, et pole vaja kõiki oma tundeid korraga välja näidata. Hoia need endas, nii et vaataja võib näha, et minu silmade ja keha varjus on mingi saladus, nii muutub ta uudishimulikuks.

Ja siis ta tahab teada – vabandage väljendust –, mida p***** see tüüp mõtleb.

Võib aru saada, et tal on kõigi saladuste võti, aga pole teada, mis see on.

Näitlejana peidan ma umbes kolmveerand sellest, mida mõtlen, ja näitan publikule ainult ülejäänut.

Mängisite ka brittide „Wallanderis”. Kas seal käib töö teisiti kui Taanis?

Me oleme väikeriik ja ka meie võtteplats on väga väike. Ühendkuningriigis või USA-s
on meeskond ligi kaks korda suurem, aga minu töö on samasugune.

Taani fännid ei ole ilmselt ka nii meeletud?

Paljud inimesed muidugi teavad, kes ma olen, aga nad ei suhtu sellesse hüsteeriliselt, autogrammi eriti sageli ei küsita. Aga kui ma lähen Londonisse… „Kuritegu” oli seal väga populaarne, nii et mul on raske liikuda. Neli–viis aastat tagasi läksin pressikonverentsile ja sattusin naiste rünnaku alla, nii et vajasin Londoni tänavatel liikumiseks kaht turvameest. See, et mind koheldi nagu rokkstaari, šokeeris mind.

Mis tagas teie arvates selle ja järgmiste sarjade edu?

Võib-olla see, et me ei karda näidata, kes me tegelikult oleme. Me ei karda olla ekraanil koledad, me ei arva, et kontseptsioon on tähtsam kui see, et näitleja käituks nagu inimolend. Minu jaoks on huvitavam näidata ennast ja oma tegelast elus inimesena, see on midagi enamat kui lihtsalt kontseptuaalne vorm.

On see tõsi, et teie tegelane pidi „Kuriteo” esimese hooaja keskel surema? [HOIATUS: vastus sisaldab järgmiste osade sisukirjeldust!]

Jah, mind taheti kümnendas episoodis ära tappa, aga Sarah Lundi ja minu tegelase Jan Meyeri vahel valitses üllatavalt hea keemia. Nii et peastsenarist tuli ühel päeval minu juurde ja teatas: ma kavatsesin sind tappa, see oli minu enda idee, aga nüüd on sinu ja Sara Lundi kombinatsioon nii hea, et me peame sind elus hoidma… Veel mõned episoodid, sest mind tapetakse alles kaheksateistkümnendas.

Alustasite tegelikult teatris komöödianäitlejana…

Jah, olen teinud palju koomilisi rolle. Vanasti arvasin, et komöödiates on lihtsam mängida kui draamades või klassikalistes, ajaloolistes teostes.

Aga praegu arvan, et see võib olla kokteil – kui sa oled väga hea komöödianäitleja, siis oskad ka draamades mängida. Ja kui oled draamades väga heal tasemel, siis võid olla ka hea komöödianäitleja. Alati see nii ei ole, aga minu jaoks on mõnus komöödiate ja draamade vahel pendeldada.

Kas tahaksite teatrisse tagasi?

Jah, aga praegu pean pausi. See on ikka karm töö. Pean silmas seda, et sa saad pikema tööpäeva eest vähem raha. Ja praegu on mul tele- ja filmitöödega hoog sees, nii et… Aga küsige minult kümne aasta pärast ja võib-olla ma teen siis jälle teatrit. Ma igatsen teatris antava etendusega kaasnevat olukorda, reaalse publiku ette minekut. Nii et küllap tulen teatrisse veel tagasi.