Lavastaja Tiit Ojasool jagub meedia iseloomustamiseks ainult karme sõnu ja peaaegu igale küsimusele vastates jõuab ta ajakirjanike nahutamiseni.

Pärast teatri NO99 tegevuse lõpetamist on Tiit Ojasoo (42) lavastanud peamiselt välismaal, ometi ta ei tunne, et järgmisel hooajal Draamateatris tema ja Ene-Liis Semperi lavastatav Dostojevski „Kuritöö ja karistus” tähendaks tagasitulekut. „Ma ei ole ju ära olnudki,” sõnab Ojasoo. Pealegi, NO99 reisis oma etendustega pidevalt mööda ilma ringi ning mujal lavastanud on ta varemgi, näiteks Hamburgi Thalia teatriga seob Ojasood ja Semperit pikemaajaline koostöö.

 Te tulite matustelt.

Jah. Noore inimese surm on alati eriti kurb. Avastasime äkki, et meil oli õnnelik teatrielu – kogu NO99 tegevuse jooksul ei pidanud kedagi matma. Nüüd siis kohtusime nagu vanad inimesed, matustel.

Teatri endine tegevjuht Katre Kasmel lahkus kõigest 43-aastaselt, see oli ehk põhjus mõelda ka...


... enda surelikkusele? Jah, oli küll. Selle peale mõtled ju ka kedagi matmata – mis on tehtud ja mis teoksil, mis jääb järele ja mis ei jää.

Teatri tegevjuhti ei tunne avalikkus nii hästi kui näitlejaid, lavastajaid ja kunstilist juhti. Missugune oli teie koostöö?

Päikeseline. Katre oli ilus, rõõmsameelne, suure naeratusega inimene. Üdini optimistlik lahendades isegi neid ülesandeid, mis ületasid inimvõimete piire. NO99 tegevjuhi amet oli paras orjatöö. Selle eest me teda hoiatasime ka. Katre vedas teatrit koos meiega viis aastat. See oli ilus aeg ja me oleme talle selle eest väga tänulikud.

Teatri nagu inimelugi olemusse kuulub ajalikkus. Lavastuste alustekstid ei muutu, kuigi tõlgendused muutuvad, aga erinevalt filmist etendus sünnib igal õhtul uuesti. Miks te kord otsustavaid valikuid tehes eelistasite nii ajatundlikku ja ebapüsivat kunstiliiki?


Näidendite tekstid ja filmid ei ole ju ka kuigi püsivad. Muutub kontekst nende ümber ja ka see, kuidas neid vastu võetakse. Lugeja ja vaataja peab iga kord mõistma, mis kontekstis teos on loodud. Mõned asjad muutuvad ajaga paremaks, päevakajaliseks, teised jällegi kaotavad igasuguse väärtuse. Filmikunsti teatriga võrreldes – igaviku seisukohalt on see sekund siia või sinna täiesti ükskõik. Eriti tänapäeval, kui filme tuleb nagu Vändrast saelaudu. See, mis lõpuks loeb, on hetk, kui vaataja kunstiteosega kohtub, ja mis seal salata – teatris on see palju intensiivsem, palju eredam. Just teatri kaduvus annab hetkele oma sära.

See, et me koos seda lavastust teeme, et meil on parasjagu just selline ansambel, selline teater ja selline publik, on ajalik ja möödub. Minu esimesel õpetajal Aare Laanemetsal oli ilus lause, mida ta tarvitas nii matustel kui ka pulmades: seegi läheb mööda. Ja nii see on. Kõik läheb mööda.

Avalehele
103 Kommentaari
Loe veel: