Ingrid Veidenberg Foto: Laura Nestor

Millal viimati ütlesid töötavale inimesele „Jõudu!”? Ei mäleta, eks ju. Lihtsam on olla oma mõtetes ja, silmad maas, mööda tuhiseda. Töötavat inimest nähes meenub mulle alati isa, kes ei jätnud ühelegi müüriladujale ega koristajale, kes teele sattus, jõudu soovimata. Tõsi, elasime väikelinnas, kus peaaegu kõik tundsid üksteist. Aga isa eeskuju elab siiani.

Tallinn on anonüümne ja siin on võimalik isegi tänavaesist lumest puhastavast naabrist sõna lausumata mööda hiilida. Jõudu soovida tundub pigem kummaline.

Kui soovime kooli minevale lapsele koduuksel koos kallistusega ilusat päeva, võib arvata, et tema saadab ühel päeval oma lapse samuti sooja sooviga teele. Kui isa lubab esimesena uksest või liftist väljuda emal, on üsna tõenäoline, et tema poeg väärtustab samuti viisakat suhtumist. Kui ütleme alati aitäh ja palun, teevad seda kindlasti ka meie lapsed. Lihtne! Ometi on eestlane niipalju matslik, et tere ütlemist ja sõbralik olemist tuleb sotsiaalkampaaniaga meelde tuletada. Loe ja mõtle, kas ka sinul on põhjust endasse vaadata.