Maris Meiessaar Foto: Karin Kaljuläte

Kui keegi ütleb, et ta vaidleb või väitleb nüüd natuke üldse mitte paha pärast, siis kaotan ma kohe huvi. Väitlus, nagu ma kunagi väitlusringis selgeks sain, on sport – see käib võidu peale.

Mängijad saavad tähelepanu. Publik kergitab emotsiooni lakke ja kaifib seda, kuni jälle kaineks saab. Leidlik teeb asja äriks ja teenib sellelt tulu. Aga kui vaadata väitlemise mõtet – selle vundamendiks olevaid väärtusi –, siis lõppeesmärk on üks: jagada osalejad võitjateks ja kaotajateks. Tõestada, et just sina oled võitja ja teine ei ole, vähendades sellega sidusust ja üksmeelt.

Ivo Linna tsiteerib tänases lehes Tammsaare sõnu, et kõigil meil on oma tõde ja oma õigus. Ehk tasukski meil praeguses fakti- ja tõejärgses ajas kokku leppida, et tõdesid on palju ja me ei pea tõestama, milline neist on kõige tõesem.

Leppida kokku, et millegi ütlemiseks suud avades on meie vaikimisi taotlus mitte võita, vaid sünteesida ideid, ehitada sildu ja leida ühisosa. Kui mõni nõrgem tõde jääbki ripakile, siis las vajub ise põhja, kaotajaks tembeldamata.