Karin Kaljuläte

Kui koolis kuus aastat neli tundi nädalas eesti keelt õppinud vene rahvusest teismeline ei saa aru, kui hüüan talle „Sööma!”, ja vahib mulle suurte silmadega otsa, siis valdab mind nõutus. Tema suust ei ole võimalik välja meelitada ühtegi olme-eestikeelset sõna, näiteks „palun”, „aitäh”, „tule siia”, „anna”… Ta vaatab mind sellise pilguga, nagu eesti keel oleks mingi hirmus asi, mille eest pannakse hindeid. Ta ei ole koolis näinud elavat keelt.

Mina ja Yana Toom oleme selles mõttes isegi heas positsioonis. Tema õpetab eesti keele selgeks oma lastele, mina suudan ehk mingi jälje jätta oma noorematesse sugulastesse, kuid see ei muuda asjaolu, et süsteemset lahendust ei ole. Pidevalt muutuvas ja oma segadusi aina segasemaks kerivas elus hindeid ei panda. Inimestel, kelle elul on mõte, pole aega tähti närida, sest nad on ümbritsetud nii paljudest huvitavamatest asjadest. Pealegi on keele valesti rääkimine keele arengu lahutamatu osa.

Äkki oleks esimene samm rääkimise hirmu ületamiseks see, kui lõpetaks rääkimise eest hinnete panemise?