Valge pluusiga tüdruk on loo autor Ilma Leet, mustas rõivas tema sõbranna Saima. Foto on tehtud 1945. aastal Luha tänaval, kus tüdrukud elasid. Foto: erakogu

Ma sündisin 1934. aastal. Olin kuueaastane, kui mulle sai selgeks, mis on sõda. See juhtus ühel ilusal suvisel pühapäeval, kui olime ema ja isaga Kadrioru staadionil kergejõustikuvõistlustel. Äkki lendasid lennukid meist vingudes üle, kõlasid mingid paugud. Võistlus jäi pooleli ja rahvas läks laiali. Mäletan, et kõik olid kohkunud ja nõutud. Läksime koju, mina ei saanud millestki aru.

Elasime tol ajal Luha tänaval üürikorteris. Ema töötas Karamelli vabrikus, isa valmistas mööblit ja käis ehitustöödel. Luha tänavale kolimise ajal tutvusin maja teise omavanuse tüdruku Saimaga. Tema oli meie kolimise üle eriti õnnelik, saime sõbrannadeks.

Kui jõudsime koju, oli meie maja rahvas kõik hoovis ja suures ärevuses. Tol õhtul pandi meid Saimaga rullikuuri magama, suured jäid õue ja jutustasid edasi. Ma ei mäleta, kas seekord ka pommitati, aga meie ei saanud kuidagi magama jääda ja läksime ka hoovi teiste juurde. Siis nägime õõvastavat pilti: pool taevast oli punane. Teati rääkida, et Lutheri vabrik põleb. Kuidagi jube tunne oli ja see ennenägematu pilt jäi mällu.
Kõik ümberringi põles. Nii kirjeldab Tallinna märtsipommitamist selle üle elanud Ilma Leet.
Foto: rahvusarhiivi filmiarhiiv

Isa me enam ei näe, olime selles kindlad

Isa sai mobilisatsioonikutse. Mehed pidid kogunema Veerenni tänava koolimajas. Pereliikmetel lubati saatma minna ja saal oli rahvast täis. Naised nutsid ja lapsed jooksid kilgates ringi. Varsti tuli sõjaväemundris ülemus, kes rääkis vene keeles ja palus pereliikmetel lahkuda. Tulime emaga Liivalaia tänavale. Äkki käis kuskil kõva kärgatus ja meist lendas üle tume põrsakujuline mürsk. Ma ei tea, kuhu ta maandus või mis edasi sai, sest pistsime jooksu.

Aga kohe peatas meid sõjaväepatrull, kes teatas, et on liikumiskeeld. Kuidagimoodi tegi ema selgeks, et me elame siinsamas teisel pool Pärnu maanteed, ja lidusime siis ühe hingetõmbega koduni välja. Mäletan, et ma ei osanud ikka veel täpselt aru saada, mis toimub. Teada oli ainult see, et isa pidi koos kogu selle suure hulga meestega laeva peale minema. Kurb oli ka, sest ema arvas, et me ei näe teda enam kunagi. Hommikul aga oli isa kõpsti! kodus tagasi.

Selgus, et sadamas oli seesama vene ülemus keeldunud mehi laevale laskmast ja käskinud kõigil laiali minna. Mis küll tema endaga selle peale tehti, ei tea, aga igatahes laev Eestirand väljus ja sai tabamuse juba kuskil Prangli saare kandis.

Vastik võileib, elu esimene patutegu

Ühel hommikul nägime Saimaga, kuidas Väike-Ameerika ja Koidu tänavate ristumiskohal põletati lippe, vist Vene omi. Oligi käes Saksa aeg. Isa sai raudtee depoosse lukksepaks tööle. Ta oli kuldsete kätega, sai kõigega hakkama. Meil emaga oli sellest kasu, sest saime igal ajal rongiga sõita. Muidu tsiviilisikud ei saanud rongile. Tänu sellisele võimalusele sain veeta suved vanaema Miina juures Raigastveres ja isa, ema ja tädid käisid seal puhkusel, aitasid talutöid teha.

Linnas polnud ju sõja ajal õieti midagi süüa, mäletan, et seal oli ainult hapukapsasupp malmpajas pliidi peal. Seda soojendati igal õhtul ja seitse päeva nädalas. Leib oli aganaid täis, maitsetu. Teine põhiroog oli soolasilk ja koorega kartul. Ükskord oli ema kuskilt saanud margariini, tegi sellega mulle võileiva. Läksin leivaga õue, sööma. Hammustasin, kuid tundsin, et seda ma alla ei saa. Ja ma tegin oma elu esimese patuteo: peitsin selle võileiva lumehange. Selle üle on mul praegugi piinlik, kuid ju see pidi siis väga jube maitse olema...
Linnas polnud ju sõja ajal õieti midagi süüa, mäletan, et seal oli ainult hapukapsasupp malmpajas pliidi peal. Seda soojendati igal õhtul ja seitse päeva nädalas. Leib oli aganaid täis, maitsetu.

Maal oli aga oma lehma piim, värske ja hapu. Vanaema Miina tegi vapustavalt maitsvat maaleiba. Vahel pani ta soolasilgu päid leivataina vahele. Silgupead võttis pärast ära, aga maitse jäi. Sahvris oli tünnis soolaliha ja vahetevahel tegi vanaema ka võid. Kanad munesid ja kartul oli olemas. Lõbusaks läks siis, kui said valmis kurgid, oad ja marjad, porgandid, kaalikad, kapsad. Toidulaud missugune! Talve jooksul nälginud ja põdenud organism sai üles turgutatud, et järgmine talv jälle üle elada.

Nii möödus kolm suve, ja need suved olid toredad. Seevastu talved olid väga vastikud, sest suurema osa õhtuste ja öiste pommitamiste tõttu magasime Saimaga peaaegu kogu aeg keldris. Alalõpmata olid pommitamised. Koolis olles aeti tihti terve kool keldrisse.

Kohe kukub pomm, saame surma

Ühel päeval tuli meile Saimaga mõte maailma avastada. Olime kuulnud, et Balti jaamast sõidab Koplisse „konka”. Ja kaks väikest plikatirtsu tahtsidki teada, mis see „konka” on ja kus on Kopli. Tornide väljaku poolt tulles, kivist peldikumaja otsa juures, Kopli tänava ääres algasid rööpad suure ümmarguse pöördplatvormiga. Sealt pöörati vaguni suund Kopli poole. Vagun oli lahtiste ustega, istmed piki välisseinu. Liikus mootori jõul. Ronisime sisse.

Vagunis oli ka konduktor, aga meie käest ta piletit ei nõudnud. Meie muudkui sõitsime ja imetlesime ümbrust. Esialgu olid kõrval tänava ääres ühe- ja kahekorruselised puumajad, edasi tulid punatellistest tööstushooned ja lõpuks palju tühja maad. Sitsi mäest alla sõites paistis meri ja palju laevu. Sõitjaid peale meie peaaegu polnud. Tegime ära terve ringi taha Koplisse välja. Olime isegi pisut tüdinenud – liiga pikaks läks.
Tramm jäi seisma. Mingid suured raginad ja mürtsatused käisid. Meile tuli kohutav hirm peale. Hakkasime nutma ja surusime end kõvasti istme uksepoolsesse nurka.
Kui tagasi Sitsi mäele jõudsime, algas õhuhäire. Tramm jäi seisma. Mingid suured raginad ja mürtsatused käisid. Meile tuli kohutav hirm peale. Hakkasime nutma ja surusime end kõvasti istme uksepoolsesse nurka. Nutt läks lõpuks üle suureks ulgumiseks. Konduktor tuli meid lohutama, võttis meid kaissu. Meie aga mõtlesime sellest, et kohe kukub pomm, me saame surma. Oleme kodust nii kaugel ja meie vanemad ei oska surnukehi kuskilt otsida. Aga pommi ei kukkunud ja tramm sõitis õnnelikult Balti jaama ning saime õhtuks koju. Leppisime Saimaga kokku, et sellest vanematele ei räägi.
Foto: rahvusarhiivi filmiarhiiv

Tundsin valu, mantli varrukas põles

1944. aasta 9. märts. Päev oli olnud päikeseline, õhtutaevas selge ja roosakas. Hanged olid veel suured ja kõrged, aga õhus oli juba tunda saabuva kevade hõngu. Kui ema õhtul koju tuli, hakkasime minema Kristiine tänavale, kus elasid kenas kahetoalises korteris minu tädi Elfi ja tädimees Ats koos minu kolmeaastase tädipoja Kaljuga. Ilus maja oli, hobuseraua kujuline, puidust, kivitrepikojaga ühes tiivas. Aknad olid kuidagi hästi suured ja moodsad.

Kaljut oli vaja vannitada, tädi oli jäänud kopsupõletikku ja tal oli kõrge palavik, Ats oli aga Keilas komandeeringus.

Vannitamine toimus köögis, plekkvann pandi kahe tooli vahele, kõik ettevalmistused olid tehtud, kui Kalju äkki teatas, et tahab pissile. Mind saadeti magamistuppa voodi alt pissipotti tooma. Olin just voodi all ja poti käepidemest kinni saanud, kui käis tohutu kärakas, maja rappus ja midagi kuskilt kukkus. Olin nagu halvatu, ei suutnud ennast liigutada. Kuidagimoodi siiski kogusin ennast, ronisin välja ja jooksin kööki. Ja kohe algas õhuhäire.

Enne veel, kui häire lõppes, oli teine raksakas, suures toas kukkus aken sisse. Ülepeakaela tormasime üle hoovi kivist trepikotta, kogu maja rahvas tuli sinna kokku. Ja siis olid ainult pommikärakad, mõned kaugemal, mõned lähedal. Ema, tädi ja Kaljut kutsuti ühte keldrikorterisse. Mina seisin seljaga vastu keldrikorruse WC ust. Inimesed olid tihedasti koos. Seisin seal võõraste keskel ja teadsin, et nüüd tuleb surm. Panin käed kokku ja palvetasin. Ühe järgmise väga tugeva kärgatuse peale kukkus sisse uks, millele toetusin, ja mina koos uksega, samal ajal lagunes trepp ja kivid kukkusid inimestele pähe. See kõik kestis palju tunde, siis aga tekkis vaikus. Õhukaitseülem käskis välja minna. Väljas oli tohutu valge ja mürises – kõik ümberringi põles. Oli alanud vaheaeg kahe rünnaku vahel.
Foto: rahvusarhiivi filmiarhiiv

Ema ja tädi püüdsid ronida korterisse mingeid asju välja tooma. Mina hoidsin Kalju käest kinni ja pidin ootama. Väike Kalju ei rääkinud sõnagi, ainult silmad olid suured peas. Ema ja tädi sidusid asjadest, mis nad uste, akende ja seinte alt välja tirisid, mingeid kompse kokku. Mandoliin ja kitarr said ka kaasa. Seisime Kaljuga koridoris, mille teine ots juba põles. Karjusin, et nad juba välja tuleksid. Nemad aga otsisid kella. Lõpuks leidsid – see oli lennanud diagonaalis riiuli pealt vastasnurka. Keldrist võeti Soome kelk ja asjad pandi peale.

Sellega aga polnud midagi teha, sest lund enam polnud. Hakkasime Luha tänava poole minema, ema ja tädi tassisid kelku, Kalju oli minu käe otsas. Järgmisest majast alates põles kahel pool tänavat, leegid lõid üleval kokku, aga meie pidime minema ja nii me sööstsime läbi tulemöllu. Mõne maja järel lõppes suur tulelõõm. Äkki tundsin valu käes – mantli varrukas põles...
Maja juurde jõudes nägime, et meie aknad olid vineeriga kinni löödud, kogu maja rahvas oli all paraadukse ümbruses. Ja äkki ilmus uksele minu vanaema Miili, kelle pea oli üleni marlisidemes.

Nurgal, kus tänav käänaku tegi, oli üks vanadekodu – tumepunane kahe korrusega puumaja. See oli saanud täistabamuse. Maja lähedal olid puud, mille oksad olid rebitud, allesjäänutel rippusid inimeste tükid.

Luha tänava nurgal nägime, et meie pool oli täiesti pime, see tähendab, et ei põle. Väike-Ameerika ja Kesk-Ameerika põlesid. Inimesed kaitsesid meie maju – loopisid rentslist vett seintele ja see aitas – Koidu ja Väike-Ameerika vaheline osa Luha tänavast jäi alles.

Maja juurde jõudes nägime, et meie aknad olid vineeriga kinni löödud, kogu maja rahvas oli all paraadukse ümbruses. Ja äkki ilmus uksele minu vanaema Miili, kelle pea oli üleni marlisidemes. Tema oli istunud akna all, lugenud ja laulnud, kui aknad koos lillepottidega pähe kukkusid. Meie tubli õhukaitseülem oli ta sealt leidnud ja esmaabi andnud.

Vanaema tuli meile vastu, rõõmustas meie üle, et elus olime. Minu ema ütles selle peale, et jah, elus küll, aga õde Elfil on ainult laps süles, kõik põles ära. Vanaema lõi selle peale kolm korda käsi kokku: „Oh, jummal!” Sellest momendist alates ei teadnud ta kahjuks enam, mis on Tallinn või mis juhtus, ainult meie nimesid mäletas.

Ema jõudis meie toodud kompsud tuppa viia ja kohe algas uus rünnak. Kõigil kästi liikuda raudtee poole ja mööda Endla tänavat Veskimetsa. Nüüd polnud meil ühtegi pampu kaasas. Läksime mööda Päikese tänavat. Suuremate kärakate korral põikasime majade trepikotta. Vaikusehetkel jälle paar maja edasi ja taas kuhugi varju. Nii me jõudsime raudteeni välja. Tädi Elfile koos Kaljuga pakuti peavarju ühes keldrikorteris, ka meie saime sinna jääda.
Meile toodi Saksa sõjaväe leiba, mis oli päris maitsev, ja veel pulbrit, millest sai teha roosat pudingit. Nemad jälle tahtsid vastu mune ja võid.

Keilasse oli see möll kõik hästi näha ja kuulda. Mida võis tädimees Ats mõelda, teades, et kodus on haige naine ja väike laps? Nii hakkaski ta mööda liipreid Tallinna poole kõmpima. Kui ta Kristiinesse jõudis, oli seal must suitsev maa ümberringi. Maja aseme juures seisis kojanaine (kes varem oli maja perenaine), ilmselt täiesti endast ära. Aga Atsile ta kinnitas, et keegi majja ei jäänud. Edasi seadis Ats sammud Luha tänava poole. Meie maja juures öeldi talle, et kõik läksid Veskimetsa poole. Ats kammis kõik majad Päikese tänaval läbi ja leidis meid viimasest.

Saksa ohvitserid olid oma sõduritega väga julmad

Kevadel 1944 anti käsk kõigil, kes tööl ei käinud, evakueeruda Tallinnast eemale. Ema ja tädi käisid Perilas tuttavate juures maad kuulamas, nemad soovitasid meid Pikavere mõisa kõrvale majja. Perenaine proua Linnaks oli intelligentne inimene, õppinud rätsepaks, oskas saksa ja vene keelt.

Linnaksite maja oli kohe koolimaja kõrval. Koolimaja oli ilus, uuemapoolne ehitis. Selles paiknes Saksa sõjaväeosa. Maja kõrval olid suured 200-aastased pärnad. Mõned seest tühjad, nii et sai sinna kasvõi ennast peita, aga lehed tulid ikka külge. Teisel pool koolimaja olid vanad osalt lagunenud mõisahooned. Mõisahoonete rida läks edasi tiigini. Talvel aeti seal jääauku Saksa sõdureid, kes õigel ajal hommikul ei ärganud vms. Ja suvel peksti neid põllu peal lausa jalgadega. See oli kole pilt. Saksa ohvitserid olid väga julmad.
Rahvusarhiiv

Meie olime aga sõduritega kuidagi kokku kasvanud. Tädipoeg Kalju jooksis maja ümber paljalt ringi ja laulis: „Hussassaa, tirallallaa, die ganze Kompanie!” Sakslased korraldasid iga päev meie maja ümber mingeid õppusi. Lihavõttepühade ajal hiilisime sõdurite juurde ja poetasime neile mune taskusse. Ohvitserid käisid meie perenaisega juttu ajamas. Meile toodi Saksa sõjaväe leiba, mis oli päris maitsev, ja veel pulbrit, millest sai teha roosat pudingit. Nemad jälle tahtsid vastu mune ja võid.

See sõjaväeosa oli ilmselt üks pommitamise objekte. Ei saanud ma ka siin, maal, rahulikke öid. Vähemalt kord nädalas, kui õhtupimeduses hakkasid taevas põlema haralised küünlad, võtsime ette retke tallide juurde. Pomme kukkus ümbrusse küll ja küll, aga sõja lõpuni jäi koolimaja siiski alles.

Miks tulistas lendur väikesi tüdrukuid?

1944. aasta suveks viidi mind jälle vanaema Miina juurde Raigastverre. Aeg oli väga rahutu. Sõda hakkas ikka rohkem ja rohkem meie poole tulema. Külarahvas rääkis aina rindest, et kus ja kuidas. Miskitmoodi nad ikka mingeid teateid said. Meie, lapsed, püüdsime oma elu ikka vanamoodi edasi elada. Õppisime koos täditütar Helgiga ära palju uusi laule, enamik rindeteemadel. Küla noored kogunesid tihti meie juurde, siis laulsime kitarri saatel ja tantsisime õuemurul.

Aga üha rohkem hakkas meist lennukeid üle lendama. Esialgu nad ei häirinud. Istusime täditütrega karjas olles teepeenral ja püüdsime ära arvata, kas on Vene või Saksa lennuk. Kui hääl kõlas nagu „ei jõua, ei jõua”, siis oli Vene oma. Ja nii ühel päeval, kui me Helgiga jälle all soos tee ääres oma lehmi karjatasime ja endi jaoks tähtsaid maailma asju arutasime, tuli taevasse Tartu poolt lennuk. Ta oli juba nii lähedal ja küllalt madalal, et nägime teda hästi: see oli Vene lennuk. Ja siis käis äkki tratatatatat! Viskusime kohe kõhuli kraavi hundinuiade vahele. Täristamine käis väikeste pauside järel ikka edasi ja lennuk kaugenes. Kui ma šokist toibusin, hakkasin Helgit hüüdma. Selgus, et ka tema oli elus ja terve. Ronisime kraavist välja ja lugesime karja üle. Kõik loomad olid alles ja sõid rohtu. Seekord oli õnnelik lõpp. Aga vanemad olid üleval mäeveerul kohutavas paanikas. Nüüd on lapsed surnud! Ja juba tulid jooksujalu mäest alla. Kui nägid meid kraavist välja ronimas, rahunesid ka nemad maha. Mõtlen siiani, mis sundis lendurit tulistama kahte kümneaastast karjatüdrukut heinamaal...

Selle päeva õhtu oli väga ärev. Tartu poolt oli kuulda müdinat, lennukeid lendas pidevalt üle. Kõik „linna omad” magasid lakas. Mind kästi üksi üles minna, vanemad jäid alla kööki juttu ajama. Mul hakkas väga jube. Sindlipragude vahelt paistis roosakat valgust ja mürin valjenes. Ronisin ka alla. Vanad istusid ümber laua ja tehti otsus: hobune pannakse kohe ette ja meid (mina, ema ja isa) viiakse Tabivere jaama, et kuidagi Tallinna poole saada. Kella kolme paiku öösel olime jaamas. Isa läks jaamaülemaga läbirääkimisi pidama.
Ronisime kraavist välja ja lugesime karja üle. Kõik loomad olid alles ja sõid rohtu. Seekord oli õnnelik lõpp. Aga meie vanemad olid üleval mäeveerul kohutavas paanikas.

Selgus, et Tartust on välja sõitnud viimane sõjapõgenike rong. Tartut pommitati öösel, paljud kodu kaotanud olid rongis. Varsti jõudis see rong ka kohale – umbes viis loomavagunit, kõik puupüsti rahvast täis. Paljud istusid lihtsalt põrandal maas, mõnel oli portfell või kohvrike istumise all. Jaamaülem peatas rongi ja meie ronisime ühest uksest sisse. Edasi sõitsime lahtiste ustega kahel pool. Vedur oli üpris väsinud, suurt kiirust üles ei võtnud. Meid saatsid lennukid, mis kahele poole rongi pomme viskasid. Mina arvasin küll, et sinnapaika see reis lõpeb, kuid imekombel jõudsime õhtuks Raasiku jaama. Meie emaga läksime 15 km kaugusele Pikaverre, isa sõitis Tallinna. Ma ei mäleta täpselt, mis aeg see võis olla, aga Punaarmee Tallinnasse sissetungini jäi veel päevi. Pikaverre jõudes nägime võsas ringi jooksmas kahtlasi kujusid, vist sakslased. Koolimaja oli äkki tühjaks jäänud.

Linnaksi perenaine oli kuskilt infot saanud ja teatas: nüüd paneme hobuse ette ja sõidame metsa. Midagi pakiti ka vankrisse kaasa, suurem osa (nõud, riided jne) peideti vanade pärnade tüvedesse. Ja sõitsimegi metsa, Perilasse, Gustav Ernesaksa isakoju. Seal oli ees palju ümberkaudseid inimesi. Põhiline oli hirm, et venelased tulevad ja tapavad maha. Erilist tuju polnud, kõik olid päris vaiksed. Ühte suurde tuppa toodi põrandale õled ja kogu see koloonia keeras õhtul magama.

Järgmine, 22. septembri hommik oli ilus päikeseline. Kaugelt kostis imelikku müra. Kõik olid elevil ja ärevil. Minu ema ja tädi olid tohutult uudishimulikud. Nad võtsid ette käigu maantee poole. Just siis, kui nad astusid raja viimaste põõsaste vahelt välja, nägid nad mõisa kohal nende poole liikuvaid sõjamasinaid – tanke. Mõlemad viskusid suurest ehmatusest kraavi. Olevat olnud päris ehtne surmahirm.
Foto: rahvusarhiivi filmiarhiiv
Tankid jõudsid nende kohale teele, esimene jäi seisma ja seepeale kogu kolonn. Paugu asemel aga hüüdis keegi puhtas eesti keeles: „Hei, naised, mis te seal kraavis teete?” Eesti keel andis julgust ja mõlemad ronisid kraavist välja. Oli läinud suureks jutuks. Sõdurid tahtsid teada, kuidas nad Tartu maanteele pääsevad. Ema ja tädi olid oma suurest hirmust seepeale üle saanud ning tulid metsa tagasi nagu tõelised kangelased ja jutustasid kõigile oma lugu. Aga sel õhtul ei julgenud veel keegi koju minna.
Atsil oli kuul läinud särgist läbi, aga särk oli õnneks rattaga sõites selja peal tuult täis.

Minu isa ja tädimees Ats olid samal päeval Tallinna sadamas mingeid asju ajamas, kui väljas puhkes äkki tõeline möll. Sadamas seisnud rongivagunid lõhuti lahti, rahvas ründas ja tassis laiali kõik põgenevate sakslaste moona. Isa ja Ats otsustasid kiires korras sellest hullumajast välja saada. Neil õnnestus hankida jalgrattad ja üks suur suitsuseakints, millega hakati Tallinnast Perila poole sõitma. Vanasti oli Tartu maantee väga kurviline ja ühe võsa vahel tulistati neid.

Atsil oli kuul läinud särgist läbi, aga särk oli õnneks rattaga sõites selja peal tuult täis. Kui nad varahommikul uudistega Ernesaksade juurde jõudsid, hakati kodudesse tagasi minema. Linnaksite majas olid kõik õlekotid voodites lõhki lõigatud ja seina ääri „kaunistasid” haisvad väljaheitehunnikud. Pärast Eesti korpust olid tulnud Vene sõjaväeosad, jällegi platseerudes koolimajja. Eks need siis ka seal lähiümbruses toimetasid... Minu jaoks tähendas see sõja lõppu. Olin siis juba kümneaastane.