Minu teekond värvidega sai alguse sellest, et lebasin Tokyos põrandal ja mõtlesin, et elu pole enam elamist väärt. Minus valitses tohutu tühjus. Tundsin, et ma ei suuda end ümbritsevatele inimestele midagi pakkuda. Ma ei olnud õnnelik. Veelgi enam, olin täiesti võimetu õnnetunnet kogema, mõistmata, miks. See tõdemus sundis mind otsima võimalusi, kuidas end aidata, ja ma jõudsin värviteraapiani. Värviteraapia abiga sain tagasi eneseusalduse ja julguse. Ma tervenesin ja minust sai värviterapeut.

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: