500 kohtuasja, 25 aastat prokuratuuris. Pikast ja sisukast karjäärist hoolimata mäletab Dilaila Nahkur-Tammiksaar siiani kõige eredamalt oma esimest juhtumit. Foto: Tiit Blaat

Oli 1991. aasta 2. jaanuari hommik. Astusin keset Tallinna vanalinna asunud Mererajooni prokuratuuri uksest sisse ja teatasin mulle rõõmsalt vastu tulnud rajooni prokurörile Priit Männikule, et mina olengi teie uus abiprokurör. Kohe suunati mind ühte kabinetti, kus näidati ette laud ja mehaaniline kirjutusmasin. Mainiti kurvalt, et kõik tööks vajalikud kriminaalseadustikud on otsas ja mul tuleb need ise kusagilt hankida. Paari tunni pärast sain lõhnast aru, et minu kabinet asub restorani Vana Toomas kohal. Seetõttu sain edaspidi iga päev kabinetist väljumata kolleegidele teatada, kas lõunasöögiks on Kiievi kotletid või praetud skumbria. Õhtul kauemaks tööle jäädes külastasid mind tavaliselt kaks väikest hiirt, kellele panin oma kolleegide järgi isegi nimed: Hannes ja Toomas.

Avalehele
11 Kommentaari