Kaader filmist „Viimased”. Asukoht: bussipark, mille kõik asukad, räämas sõidukid, on ammu oma eluea lõpetanud. Tegelased: Riitta (Laura Birn) ja Rupi (Pääru Oja). See on hüljatud koht, kuhu toovad elu ainult kaevanduslinna asukad, kelles on elu see-eest paljude eest.

Teine kaader samast filmist. Asukoht: Lapimaa väljad, mis on oma võimsuses peaaegu hirmutavalt kaunid. Tegelased: Riitta (Laura Birn) ja Rupi (Pääru Oja). Kogu looduse ees on kaks inimest ühtäkki nii pisikesed.

Foto Kadrioru pargis. Asukoht: Kadrioru park. Tegelased: režissöör Veiko Õunpuu (kaamera ees) ja fotograaf (kaamera taga). „Tavaliselt pildistatakse mind ikka mingite varemete ees. Muudame kuvandit!” arvab Õunpuu lõbusalt.

Pargis jalutamise ajend on Veiko Õunpuu (48) uusim film „Viimased”. See on ühtlasi film, mille tegemisele on läinud enim aega. Idee tasandil sai linateos alguse üheksa aastat tagasi. Stsenaariumi põrgatati algul lõputult edasi-tagasi ja ka esilinastus lükkus koroona tõttu edasi. 25. septembril jõuab see viimaks Eesti publiku ette. Õunpuu varasemate filmidega võrreldes on see tunduvalt loopõhisem. Seda võib alustuseks kinnitada neile, kes kardavad laupkokkupõrget suure mõistmatu kunstiga.

Meie kohtumise põhjus on küll film, aga tavaliselt on nii, et kui läheduses on loom, saab tema esmase tähelepanu. Sinuga koos on koer Nupsu. Kui vana ta on ja kuis on neil päevil tema tervis?

Täpselt ei tea, aga kahtlustan, et 11. Minuga on ta olnud umbes kümme aastat, varjupaigas arvati hammaste järgi, kui ta sain, et ta on umbes kaheaastane. Sel suvel sõi ta endale midagi sisse ja tundus, et hakkab hinge heitma. Pidin temaga kõvasti arsti juures käima, aga ta tuli elule tagasi. Nüüd jälle päris kepsakas. Joosta jaksab küll vähem, ikkagi vanur. (Nupsu korraks niuksatab ja hüppab east hoolimata krapsakalt pargipingile ja teeb endale koha inimeste vahel.)

„Viimaste” võtted olid kolme aasta eest. Kas praeguseks on sellega tekkinud juba mingisugune distants?

See on olnud loll limbo, film oli peaaegu valmis juba aasta eest. Üht-teist oli tarvis lisada ja otsustasime ta lükata sügisest kevadesse. Siis tuli koroona.
Alati on huvitav teada, mida keegi viimati luges. Veiko Õunpuu ütleb, et püüdis Silver Anniko „Rusikaid” lugeda. „See jäi mul pooleli. Inimese käsitlus on selles nii lootusetu. Samal ajal on eelmise vabariigi eluraskuse kujutlemist olnud ametlikus kaanonis vähe. Pigem näidatakse kõike nagu leivareklaami, kus õnnelikud pagarid käisid kuldse päikese käes ringi ja tegid tööd.”
Foto: Kiur Kaasik

Film esilinastus Lapimaal. Kas see oligi plaan või sihtisite enne pandeemiat ikkagi suuri filmifestivale?


Eks me lootsime neid kõige ägedamaid festivale, aga teada lõpuks ei saanudki, kuidas läinud oleks. Filmi tööversioon oli kõigi suuremate festivalide short-list’is, aga ta libises kuidagi ukse taha. Siis mõtlesime, et lõpetame filmi kõigepealt ära ja proovime uuesti, aga tuli koroona. Nüüd pakkus näiteks Karlovy Vary kohta oma võistlusprogrammis, aga see on alles järgmisel suvel, seda ootama hakata oleks absurdne. Hullem kui Godot’d oodata. Lõpuks tuleb mõte, et kui film tuleb välja, mis siis elus muutub? Midagi ei muutu.

Oled öelnud, et sind innustab filmi tegema mingi küsimus, mis on sulle endale oluline. „Viimaste” mõte sai aga alguse teistmoodi ja juba 2011. aastal?

See on pisut teistmoodi, sest filmi idee ei olnud minu oma. Üks stsenariste, Eero Tammi, pakkus mulle seda lavastada ja hakkasime siis stsenaariumiga tööle. See lükati Soome Filmi Sihtasutusest algul tagasi. Kui see sai sealt heakskiidu, lükati see YLE televisioonist tagasi. Kui see sai sealt heakskiidu, oli inimene Soome Sihtasutuses vahetunud ja see lükati sealt jälle tagasi. See oli täiesti absurdne, tundus, et tegemist on eluaegse projektiga. Stsenaarium suri selle tagajärjel täiesti ära. See sai lihtsalt nii läbi nämmutatud ja tüütas mind juba kohutavalt. Põhiline küsimus oligi, kuidas filmi elu tagasi pumbata ja sellest kasvas välja filmilavastuslik meetod, mida ma ei ole veel ise läbi sünteesinud.

Sul on stsenaariumidega alati üsna huvitav suhe olnud. Mäletan, et sa ei ole just ülearu rõõmustanud, et rahastuse saamiseks üleüldse stsenaariume esitada tuleb. Läheksid võimalusel filmi tegema pigem kondikavaga?


Rääkisin sel teemal kunagi Kivirähkiga. Ta ütles, et on täiesti võimatu ette kujutada, et tal on mingi romaani kondikava ja et ta selles faasis seda kellelegi näitab ning keegi siis seda heast südamest analüüsib ja tagasisidestab. See on täiesti lammutav. Sul on mingi idee, vaikselt aimad, mis sellest tuleb, aga ei oska veel formuleerida ja võib-olla ei peagi filmi tehes seda täiel määral tegema. Satud hakklihamasinasse, kus on väga toredad ja heasoovlikud inimesed, aga nende arvamus ei aita. Vähemalt minu puhul on see nii. Mul tekib peas lihtsalt skisofreeniline olukord, kus ma ei saa enam aru, mida ma teen. See ei tähenda, et ma ei saaks protsessi loogikast aru. Ega ma loll ei ole, see on ju avalik raha, muidugi peab kontrollima, kuidas seda eraldatakse. Minu ainus võimalus on see kadalipp ära taluda ja hakata vaikselt taas arutama, kus oli see koht, mis mulle päriselt tähtis on. Selle filmiga oli umbes samamoodi. Esimesed võttepäevad olid sellised, et läksin hotellituppa ja mõtlesin, et sellest filmist ei tule midagi välja, see läheb perse.

Aga ei läinud perse. Mis juhtus?


Juhus tuli appi. Meil oli seitsmes või kaheksas võttepäev, kui Pääru Oja murdis rangluu. Seetõttu tuli umbes viiepäevane paus teha ja see andiski uue hingamise. Hakkasime teiste näitlejatega ajaviiteks improviseerima ja niimoodi edasi minnes hakkas asi taas hingama. Operaator ütles pärast, et tal on esimest korda tunne, et ta on nüüd elus! Ta oli need kaheksa esimest päeva siis surnud seal kaamera taga. (Naerab.)

Pärast Mati Undi tekstidele tehtud filme on „Viimased” kahtlemata kõige narratiivipõhisem.


Jah, eks ma hoidsin teda sellisena teadlikult. Hoidsin seina peal narratiivi struktuuri ja püüdsin õnnestunud improvisatsioone oma peas sinna sisse monteerida. On kuidagi välja kukkunud, justkui oleksin narratiivide vaenlane, aga ma pole seda. Ma lihtsalt tüdinen väga kiiresti skemaatilisusest, sellest, mida ma juba tean. Kui ma filmi vaadates pärast esimest viit minutit tean, mis on selle lõpp, tunnen, et mul pole vaja seda vaadata. Muidugi on filmidel eri funktsioonid ja üks neist on eskapism. Kui film peab pakkuma võimaluse elust korraks põgeneda, siis on sellised skeemid head. Aga mingit sorti filmid peaksid elu rikastama ja ma ise loodan selliseid teha.

Filmist tuleb minu jaoks kõige selgemalt esile ürgse looduse ja inimese vastasseis. See, kuidas inimene lõhub oma keskkonda ja ruineerib seeläbi ka iseennast. Mis oli sinu enese jaoks kõige olulisem teemaliin?


Võib-olla formuleeriksin selle niimoodi, et kuivõrd inimene lammutab ennast, siis ta lammutab keskkonda. Mulle näib, et isiksuse struktuuris on probleem, mingi düsfunktsionaalne aspekt, mis teatud tingimustel võimendub ja teatud tingimustel korrastub. See kõik kõlab hirmus moraliseerivalt, aga ma ei mõtle seda nii. Otsin filmi tehes lihtsalt võimalusi, et ta oleks elus ja midagi ütleks. Film on minu jaoks peaaegu laboratoorne katse ja see ongi huvitav. Mängu kaudu saan paremini aru, kuidas karakterid toimivad. Kalastaja karakter meeldib mulle oma sõgeduses kõige rohkem ja oli näha, et saime mingil patoloogial servast kinni.

Kaevanduse omanikku Kalastajat mängib tuntud Soome näitleja Tommi Korpela. Ekspressi intervjuus on ta maininud, et tutvus sinuga Portugalis, kus sa temaga puhtas soome keeles vestlesid. Kuidas sa sellisel tasemel soome keelt oskad?


Vaatasin lapsena Soome televisiooni. Aga et ma soome keelt oskan, seda ma pikalt ei teadnud. See tuli mulle eneselegi üllatuseks välja siis, kui 1986. aastal kooliekskursiooniga Soome läksime.

Pääru Oja pidi filmiks samuti soome keele selgeks õppima. Kas sa aitasid teda?


Pääru sai selle ise oma õpetajate abil selgeks. Püüdsin kohati ta hääldust parandada, aga see vaid vihastas teda. Aga ta oli uskumatult tubli ja õppis võtetel nii palju, et lõpuks rääkis väga mõnusalt ja sujuvalt.

Kõlab päris uhkelt: peaosaline on sinu filmi tarbeks õppinud uue keele ja võtnud muu hulgas kümme kilo alla...


Ma seostan seda eelkõige Pääru ambitsioonikusega. Neid näitlejaid, kes filmi Eestis nii tõsiselt võtavad, on vähe. Film on siin ju marginaalne, näitlejad töötavad eelkõige teatrites. Ma ei tea, kes on analoogilised näitlejad välismaal, aga Pääru puhul tõesti ei imestaks, kui ta laseks kasvõi oma hambad mõne rolli tarbeks ümber seada. See on äge! Mulle lavastajana meeldib see väga, sest selliste inimestega on sada korda parem filme teha. Jääd ise ka tegelast uskuma. Nii raske on uskuda, kui näed näitlejaid lihtsalt kostüümi selga panemas ja imelikult rääkimas.
Veiko Õunpuu muigab, et tavaliselt pildistatakse teda varemete ees, ent nüüd tahaks vahelduseks just korrapära. Nii et Kadrioru park ja loss. „Mart Helmel on päriselt mõis, jah?” küsib Õunpuu ja sätib end lossi sissesõiduteele. Koer Nupsu teab samuti, kuidas poseerida.
Foto: Kiur Kaasik

Rupi on tegelaskujuna kahe identiteedi vahel. Tema isa kasvatab põhjapõtru ja keeldub maad kaevandusele müümast, samal ajal töötab Rupi ise kaevanduses justkui oma pere vastaspoolel.


Tema isal on mingi industriaalajastueelne toimimisviis, ta saab iidsel moel endale elatist teenida. Teisel pool on uuemad elatise teenimise strateegiad. Siin on see lõikepunkt. Rupi puhul on üks identiteet võetud, aga teisega on ta sündinud. Bernard Shaw ütles vist umbes nii, et kui tahad mingit ideed teatris väljendada, pead tegelasele need ideed suhu panema. Minu meelest on see filmis lihtsam. Teed olemasolevast maailmast kujutise ja saad need ideed mingil määral sinna sisse peita. Minu enda jaoks on küll täiesti vastamata küsimus: kas me oleme kuidagi ühiskonnatekkelised või oleme sellised nagu oleme ikkagi individuaalsete valikute tõttu? Seda vastust on vaja enne, kui saame üldse öelda, kas praegusele olukorrale on võimalik käsipidurit tõmmata või peab see rong kõigepealt vastu seina sõitma. Minu jaoks isiklikult on see film sel teemal mitte niivõrd mõtlemine, kuivõrd tegutsemine.

„Roukli” puhul rääkisid, et see peegeldab ka üha enam ühiskonnas maad võtvat paranoilist õhustikku. Kas „Viimased” võiks samuti praegust aega peegeldada?


Minu enda jaoks peegeldab ta toimuva tuuma. Mitte kultuurisõdade tasandil, aga süvatasandil. Me lammutame praegu oma planeeti. Kas me saame üldse aru, miks me seda teeme? Minu käsitluses on suur probleem kapitalism ja selle kasumiprintsiip, mille maksimeerimisele orienteerumine on konkurentsi tingimustes paratamatu ning mida järgides ei ole võimalikki keskkonna ja teiste liikidega arvestada.
Koeraomaniku jalutuskäik pargis toob mõistagi kaasa kohtumisi, mille puhul inimesed on teisejärgulised. „Mine, mine, ega ta ise ei hakka ju sinu juurde tulema,” julgustab tore proua oma koera.
Foto: Kiur Kaasik

Positiivseid tegelasi filmis justkui polegi?


Kõik on positiivsed! Rupi näiteks on südamlik, empaatiline, tähelepanelik. Ja lõpuks läheb nii nagu ta tahtis. Äkki saab tüdruku ka...

...kes mõjub ahne, ambitsioonika ja ebalojaalsena.


Filmi karakterid ei pea olema ilustatud inimesed, nende puudused võivad vabalt olla natuke ilmekamad. Me kõik oleme ju mõneti säärased, natuke kahtlased. Lihtsalt represseerime eneses selle osa. Mida rohkem endale otsa vaatame, seda parem. Filmid võiksid siin abiks olla. Isegi Kalastaja karakter tundub mulle sümpaatne. Jah, ta on mõnes mõttes psühhopaat, aga ta on seejuures karismaatiline. Haigele inimesele tunned ju isegi kaasa. Mis mõte on laduda moraalseid hinnanguid, kui saad aru, et kuskil on midagi nässu läinud? Tommi, kes Kalastajat mängis, on suhteliselt jalad-maas-tüüp ja ma arvan, et ta maandas selle raskuse võtete käigus kuidagi edukalt ära. Hoidsin tema ees ka mõnevõrra saladuses, mis järgmiseks tulemas on. Tahtsin, et ta saaks rahulikult ühe amplituudi serva ära mängida. Mina pidin filmi koos hoidma ja ka Tommi karakterit mõista üritama ning ühe võikama stseeni filmimise ajal oli paar päeva ikka suhteliselt raske. Selle kaudu saadki aru, kuidas on võimalik mingisuguseid asju enda jaoks õigustada. Sellise tegelase valmis kujul vaatamine ei peaks olema raske, pigem põnev.

Kui filmis tekib oht, et kujundid lähevad hirmus suureks ja teemad raskeks, järgneb mõni stseen, mis loob mõnusalt iroonilise või humoorika vastukaalu. Eriti jäi meelde stseen, kus Riitta (Laura Birn) unistab, et saaks päris Lapimaa kogemuse, osaleda turistidele mõeldud elamusmatkadel. Ehk et päris Lapimaa asju saavad kogeda justkui ainult...


...šveitslased. (Naerab.) See on klassiühiskond. Mis huumorisse puutub, siis film peabki olema meelelahutus. Enda meelest teen ma kogu aeg lõbusaid filme! Ma ei saa aru, kui ängist räägitakse. Mul on endal parem elada, kui saab raskete teemade üle naerda. Minu meelest on see film näiteks algusest lõpuni komöödia.

Huvitav, et staatust sümboliseerib filmis alkohol. Tehase omanik Kalastaja joob Laphroaigi ja püüab töötajatele šampanjat pähe määrida. Töötajad eelistavad kallile kraamile juba tuttavat õlut.


Seeläbi väljendub Kalastaja karakteri mõtlemine, mida ta peab tähtsaks. Ta käsitleb end kui kedagi, kellele on kvaliteet kättesaadav. Teine asi on, et ta püüab situatsioone kontrollida ja kui see kaob, kaotab ta olukorras igasuguse pideme.

Piinlik lugu, aga mul hakkas tagantjärele peas käiama „Minu vend on põdrakasvataja kaugel põhjas” ja kuidas selles laulus lõpuks on „Ikka joon, joon, joon…”


Piinlik jah!

Filmi helilooja on Sven Grünberg. Mille põhjal sellise valiku tegid?


Mulle tundus, et Grünbergi muusika kõlab filmis nähtavate maastikega kuidagi loovalt kokku. Tahtsin, et muusika oleks täiesti sünteetiline, kuna mäed on midagi nii ilmselgelt loomulikku ja lihtsat. Et muusika kõlaks kokku maastike avarusega, aga ei kommenteeriks neid üks ühele. Sveni muusika annab minu arust mingi vaimse dimensiooni juurde. Igal juhul oli see õnnestumine.

Milline on olnud esialgne tagasiside olnud?


Oma peas mõtlesin, et teen mõneti justkui meestekat: mehed mootorratastel, kaevurid ja läbu. Aga on juhtunud nii, et just naistele on see film väga meeldinud. Nad on tulnud sellest õhinal rääkima. Ma ei oska põhjust arvata. Saan ju aru, miks kaevurid ei taha kinolinalt oma olmet vaadata, aga nende naised olid vähemasti Lapimaal küll filmi üle väga rõõmsad. Huvitav on näha, kuidas see Eestis olema saab. Tahaksin väga, et seda läheksid vaatama igasugused inimesed. Kindlasti ka need, kellele on sümpaatne Soome lipp varrukal ja peas isamaalised mõtted.

Kultuuriajakirjanduses tunnen mõnikord, et mul kaob mingi osaga maailmast kontakt, sest paratamatult elan mullis, mis võimaldab illusiooni, justkui oleks kõigil hääl, mis pääseb kõlama. Päris nii see ju ei ole. Samuti ka sinu filmis, kus võimuhierarhia alumises otsas olevad inimesed juba teavad, et mingis olukorras ei ole mõtet isegi proovida õiglust otsida, sest tulemus oleks ette teada.


Sõna võib ju isegi kõlama pääseda, aga võim on ikka kindlate inimeste käes ja see loeb. Kui lihtne rääkimine midagi muudaks, siis ei oleks ilmselt ka sõnavabadust. Kultuurisfäär baseerub kohati samuti rämedatele valedele ja inimesed töötavad selle nimel, et teistel oleks nende valede abil kergem. Minu meelest on väga huvitav küsimus, mis meiega toimub ja kuidas me tegelikult elame. Valed on tüütud.
Kümme aastat pole sugugi halb tulemus. Just nii kaua on koer Nupsu ja režissöör Veiko Õunpuu teineteisele seltsi pakkunud.
Foto: Kiur Kaasik

Kui „Viimastega” seotud kohustused on läbi, kas lähed tagasi Saaremaale või on mandril juba uued plaanid?


Lähen maale, aga kui saame kokkuleppele, lähen võib-olla Rakvere teatrisse Strindbergi lavastama.

Tagasitulek teatrisse! Sa ei ole ju enam aastaid teatris lavastanud?


Ei ole julgenud. Hoian mõne aasta eemale ja siis jälle.

Kas Saaremaal võiksid järjest peaaegu lõputult olla või hakkab mingi aeg ikka midagi sees kripeldama?


Olin nüüd üle poole aasta Saaremaal, pandeemia algusest praeguseni. Ühel hommikul sügise alguses ärkasin ja mõtlesin: aitab, enam ei jaksa. Eriolukorra ajal ei olnud mul iseenesest midagi häda. Mis seal keset loodust hädaldada olekski. Ühel hetkel tuli piir ette. See juhtub eri asjadega. Kunagi sõin neli aastat järjest igal hommikul kaerahelbeputru. Nüüd ei söö enam kunagi. Mõõt sai täis. (Naerab.) Võin teha üht ja sama asja monotoonselt ning see on minu jaoks puhkus. Olen vist veidi autistlik, igatahes asjade paljusus koormab mind kõvasti. Kui saan panna mingi osa elust rutiinselt toimima, annab see mulle muus mõttes vabaduse. See, kui ma ei pea mõtlema, mida hommikuks süüa, on osa sellest.

Mees nagu oksüümoron. Üheti uusi olukordi ja sotsiaalsust ei taha, samal ajal oled filminduses, kus ümberringi on palju inimesi. On jäänud mulje, et nii mõnedki näitlejad võtavad sisuliselt järjekorda, et sinuga koostööd teha.


Pole õige väita, et ma ei taha uusi olukordi, pigem ei taha ma mingeid rumalaid ja ebakonstruktiivseid olukordi pidevalt korrata. Intensiivne ja sotsiaalne periood üle mingisuguse aja on mõnus. Ideaalis teeksin igal aastal filmi. Aga see on peaaegu võimatu, sellist õnne ei ole kellelgi.

Werner Herzogil ehk?


No tema ongi väga unikaalne tegelane. Küllap tal on üksjagu rahastajaid, aga alustas ta ju hoopis Müncheni filmikoolist kaamerat varastades. Ükskord tulistas keegi teda teleintervjuu ajal õhupüssist kõhtu. Ta kommenteeris stoiliselt: „Näe, keegi tulistas mind just praegu õhupüssist kõhtu,” ja rääkis edasi. Intervjueerija oli korralikus šokis. Herzog on loodusnähtus, mitte mõni lihtsurelik.

Riitta (Laura Birn) ja Rupi (Pääru Oja)
Foto: Homeless Bob Production

Filmide tegemine tähendab sulle pidevat teadlikku katsetamist ja õppeprotsessi?


Ma lihtsalt tegelen sellega, mis on mulle huvitav. Eestis filmi tegemine ei ole ju äri.

„Roukli” tegid peamiselt sotsiaalse kapitali peal, ent „Viimased” on tehtud Soomes. Seal ei hakanud rahajõed sinu poole voolama?


„Roukli” oli katse proovida, kuhu maani on üldse võimalik rahastuseta minna. Selgus, et isegi üheksa-kümne inimese toitmine ja kohale transportimine on ressurssideta praktiliselt võimatu. Ma ei oleks selle filmiga lõpuks lagedale tulnudki, kui inimesed ei oleks selleks Hooandja kaudu raha andnud ja ma seetõttu mingit kohustust tundsin. Pärast seda katset oli rahastuse olemasolu vajalikkus selge. Soomlased on juba demonstreerinud skeptilist meelt. Kunstiliste ambitsioonidega filme Soomes väidetavalt vaatama ei minda, ehkki ma ei näe enda filmi nii. Mingi „kunstilisus” on selles ehk pigem kaadrikompositsioonis ja rütmides. Aga saan mõttest endast mõneti ka aru. Kunstilised ambitsioonid tähendavad üldiselt, et keegi püüab olla unikaalne ja see võib mõnikord olla päris tüütu. Filmis peab olema ka midagi universaalselt kõnetavat.

Kuidas sa kõige selle keskel iseennast hoiad? Saan aru, et peale muu teed näiteks Wim Hofi hingamisharjutusi ja käid igal hommikul külma duši all?


Ma teen tööd! Rügan Saaremaal. Mul on suur lahmakas talumaja, mille katuse all on ka 150-ruutmeetrine laut. Sellest suur osa oli rinnuni täis vana sõnnikut ja mulda, mida hakkasin ühel lihtsalt käruga minema vedama. Koroona ajal hakkasin kõrvale võssa mitte just päris parki, aga väikest teerada tegema. Vedasin sealt iga päev mingisuguseid tüvesid välja. See hoidis mõistuse korras. Olen aru saanud, et muuta mõtlemist, tuleb esmalt muuta käitumist. Kui käitumist muudad, küll mõtlemine järele tuleb. Olen proovinud igasuguseid meetodeid, aga kui vaid vaimselt poolelt läheneda, on see selline... uphill struggle. Kui nüüd iga päev kõvasti ragistada ja mingi rutiin tekitada, tuleb ajukeemia järele.
Veiko Õunpuu ja Nupsu sünkroonrõõm
Foto: Kiur Kaasik

Oled tegelenud budistlike praktikatega. On see sinu jaoks olnud ühtlane teekond või pigem tee täis suunamuutusi ja takistusi?


Pigem piltlikult umbes nii, et olen justkui ringi jalutanud, kaevanud poolemeetrise augu, kõndinud edasi, kaevanud jälle poolemeetrise augu. Aga nii sügavale, et vesi tuleks vastu ja saaks kaevu ehitada, pole veel kaevata suutnud.

Tänapäeval oleme harjunud end pidama pigem ratsionaalseks, lähtume teaduse viimastest saavutustest. Samal ajal hinnatakse vanu tekste ja traditsioone ning leitakse neis peituvat sügav tõde. Näiteks Daodejing, mille ajalugu ulatub sajanditesse enne kristlust. Kuidas sa nende kahe maailma kokkupuutepunkti näed?


Kui mõelda näiteks Higgsi väljale, ei ole see minu jaoks budismist kaugel. Mingid kõikjal ühesuguses olekus osakesed, sisuliselt energia, potentsiaal, mis täidab ühtlaselt tervet ilmaruumi ning kõik tajutav ilmneb selles lokaalselt ja ajutiselt energia tihenedes. Budism mõistab maailma kui tühjust, mis on elav, kaastundlik ja täiuslik ning milles avalduvad nähtused ei ole püsivad. Midagi vapustavalt vaatemängulist toimub, ent suurt tähendust sellel kõigel vist ei ole. Mõnes mõttes on see vaade hästi vabastav ja mõnus. Selles ongi tänapäevane ja iidne koos. Osa budistlike õpetuste järgi ei ole meil tegelikult vaja kuhugi pürgida, sest mõte on selles, et sa oled juba kohal – siin. Ja siin on kõik tegelikult hästi. Ei ole tingimata vaja teha tuhandet kätekõverdust, et jõuda kuhugi järgmisele tasandile.