Eesti Naise kokaraamat. Repro

Kui kokaraamatu pealkirjas figureerib sõna Eesti, tahaks haarata... Ei, mitte just brauningu järele, aga retsepte lugedes peast kinni, et kuidas on võimalik mõni roog nii keeruliseks ja selle valmistamine pikaldaseks protsessiks muuta. Kui panna kõrvale Itaalia köök – maitsev ja tervislik – siis see on vastupidiselt ääretult lihtne: hautad, praed, pruunistad ja valmis. Ei mingit ülemäärast nikerdamist nagu anekdoodis, kus nõukogude kodanikud koukisid kilul silmi välja, et need paistaks võileiva peal, mida söödi välismaalaste ees, nagu kalamari.

Ja nüüd siis 1,3 kilo kaaluv teos, mille peakirjas sisaldub Eesti... Ent enne raamatusse piilumist oli kaks rahustavat fakti: autor Lia Virkus – ta jagab asja – ja teiseks see, et tegu pole Eesti naise, vaid Eesti Naise, tolle ajakirja, retseptikoguga.

Virkus ise on kirjeldanud meedias oma retsepte kui lihtsaid, koduseid ja eestimaise tooraine sõbralikke – siinsed marjad-seened, köögiviljad, liha-kala, mitte piiritagused trendikad koostisained. Kusjuures talle meeldib katsetada muude maade köökidega, neid käepärasemaks tehes, mida on ka retseptides märgata.

Vahelepõikeks. Miks kirjutavad siinmail kokaraamatuid peamiselt naised? Maarjamaa on ju tunnustatud meeskokki täis. Vladislav Koržets, näe, sai hakkama järjekordse elutööga (tal neid mitmeid) ja andis välja kalaroogade piibli, aga teised mehed? Kus on meie Jamie Oliver või Gordon Ramsay, kes järjepidevalt ja -kindlat oma oskusi teistega jagavad? Eestimaiseid Nigellasid näikse jätkuvat.

Aga nüüd asjast. „Eesti Naise kokaraamat” piibel just ei ole, aga apokriiva mõõdu annab välja küll. Kusjuures retseptid on amatöörile ja isegi algajale võimetekohased.

Nagu öeldud, figureerib sõna Eesti pelgalt sõnana ajakirja nimest, mistõttu raamatus on esindatud, kas just kogu maailma köök, aga olulisemad kindlasti. Kusjuures pakutud on huvitavaid variatsioone tuntud roogadest – näiteks köögiviljaborši, kapsa-Caesarit parmesanitšipsidega, hakklihaguljaššisuppi, prantsuse kartulisalatit, kartuli-kõrvitsapuduga ahju-bolognese ja muud säärast.

Pisut kriitikat kah: Aasia road on raamatus liialt lihtsustatud ega anna õiget mõõtu välja. Ehk on see taotluslik, et alustame algusest ja liigume ajapikku keerulisema poole, aga jah, kui tahate pulkadega maitsvalt süüa, leidke retsepte mujalt.

Nagu ikka, ei tasu kokaraamatu lehitsemist alustada tühja ega täiskõhuga. Esimese puhul tahaks kõike, täisvatsa korral vaid siit-sealt ehk näksida. Valitsema peab tasakaal.

Raamatu esmane lappamine on üldmulje saamiseks ja ohoo-elamusteks ning neid leidus mitmeid. Üldmulje ütles: road on tehtavad ja neid mida kindlasti tuleks proovida palju. Leidus ka hulk detaile, mis tasuks üle võtta, et täiendada juba väljakujunenud omi retsepte – näiteks marinaadid-kastmed-salsad.

Raamatu ülesehitus on tavapärane: hommikusöögiga starditakse, järgnevad supp, salatid, pirukad, kala, taimetoit, linnuliha, liha, leivad, magustoit, kevad- ja lõpetuseks jõuluroad.

Meie pere toidulaualt on läbi käinud antud kokaraamatust juba mõndagi ning pettumust pole tunda olnud. Kreekapärane kartulisalat fetaga, lehtkapsatšipsid, soe kreeka kanasalat (lisasime tšillit), kalkunifilee roseepiprakastmes, gruusiapärane lambaribi adžikaga ja oahautis (tuli meelde, kui hea on suluguni juust) ning lambapajaroog Provance’i moodi. Tosinkond või enamgi retsepti ootab kindlasti veel tegemist.

Kui „Eesti Naise kokaraamat” sai läbi lapatud, küsis kolleeg, et ta emal on sünnipäev, kas kõlbab kingituseks? Spontaanne ja südamest tulnud vastus kõlas: kindlasti!