Ristitud eestlane. Repro

Oleks maailm püha paik, kus igal on voli teha seda, mida soovib, kahjustamata teisi või olla see, kes tahab, jäänuks eestlased tänaseni ilmselt maausulisteks. Sest miks uskuda mingi Iisraeli kodanikku kui võib uskuda loodusesse.

Igatahes ühel hetkel sai Euroopal villand, et Põhjamere ääres elavad paganad, kes tuli tsiviliseerida. Tegelikult olid ristisõjad majanduslik aktsioon, sest eestlased lõid kokku kena hulga hõbedat (mida tänini maapõuest välja tuleb), võttes manti nii Venemaale, kui sealt Euroopasse liikuvatelt kaupmeestelt, ja mitte vähe. Seega tuli kasuahne piirkond vallutada, aga põhjust justkui ei ole. Või siiski... Viime sinna ristiusu. Eesti evangeelse luterliku kiriku kodulehekülg tõdeb: „12. sajandi lõpul alanud liivlaste ja lätlaste vägivaldne ristiusku pööramine jõudis 13. sajandi alul järjega eestlasteni. Kiirustamise tagamaaks olid siit läbirändavate kaupmeeste majanduslikud huvid, keda kohalikud paganad maal ning nn idaviikingid (saarlased) merel kimbutasid.”

Kui vaadata raamatu „Ristitud eestlane. Kristluse ajalugu Eestis keskajast tänapäevani” viimastel lehekülgedel asuvat tabelit, millel on kaks veergu – ühes sündmused kristluse ajaloos, teises Eestis ja Liivimaal – siis selgub, et esimesed 1165 aastat pärast Jeesuse sündi voolas meist märkamatult mööda, küll aga oli Skandinaavia seks ajaks kristianiseeritud. Tõsi, Lõuna-Eesti oli aastatel 1030 – 1061 Kiievi-Vene võimu all ja siis võis käia siin ka misioonitöö, aga suurema eduta.

Esimene tõsine märge ilmub tabelisse aastal 1165, kui algas eestlaste, liivlaste ja latgalite kristianiseeimise kavandamine. Kaks aastat hiljem pühitseti eestlaste piiskopiks benediktlane Fulco, järgnesid rahulikud aktsioonid, kuid lõpuks sai sellest villand, et siinmail jäädi kristluse suhtes tüüneks ning siis tuldi juba mõõkadega.

Kuidas asi käib, kirjeldavad lõigud raamatust. „1227. aasta veebruaris, „kui issanda sündimise ja ilmumise pühad olid peetud”, algas karistus-ristiretk Saaremaale. Muhu linnuse vallutamise ja kõigi linnuses olijate tapmise järel, ilma, et kellelegi oleks antud võimalust ristiusk vastu võtta, nõustusid Valjala linnuses olnud saarlaste vanemad laskma läbirääkimiste järel endid ja rahvast preestritel kolme päeva jooksul ristida. Seejärel tulid saadikud teistest Saaremaa osadest, paludes rahu ja ristimist.”

Eks me astusime vabatahtlikult ka Nõukogude Liitu...

Seega, nagu kirjutatakse, on „Eesti kristluse ja kiriku lugu – hõlmates ligi kaheksat sajandit – suuremalt jaolt koloniaalkiriku ajalugu. Eestlastest kui valdavalt kristlikust rahvast selle sõna tõsises mõttes võib ehk rääkida alles alates 18. sajandil alguse saanud vennastekoguduse liikumisest.”

Aga on, nagu on. Igatahes „Ristitud eestlane” on suurepärane teos kirjeldamaks meie ajalugu läbi kristluse. Rikkalik pildimaterjal ja väljavõtted, põnevad ekskursid (Näiteks: „Esimestest tõlkekatsetustest Wastse Testamendini” või „Religioosne dimensioon 20. sajandi eesti kirjanduses) annavad teosele lisaväärtust. Oleme me siis kristlased või mitte, aga oma ajalugu tuleb tunda, mistap peaks „Ristitud eestlane” olema haritud inimesele kohustuslik kirjandus.