Eesti ajaloost. Repro

Tahaks südamest loota, et Andres Adamsoni raamatusse raiutud ajalootunnid ei jää viimaseks ning järgnevad volüüm kaks, kolm ja nii edasi.

Õpikuajalugu on õpikuajalugu, nagu teada. Mart Laari ajaloos, mida ta koolidele pakub, pole Edgar Savisaarel vähimatki rolli. Ilmselt, kui Laar oleks Eesti Entsüklopeedia toimetaja, kirjutaks ta: Savisaar, Edgar, silmapaistmatu poliitik Mart Laari valitsemisperioodil või midagi säärast.

Tea, kuidas tänapäevased rüblikud, ent kaks põlvkonda tagasi kiputi õpetajatega vaidlema, kui nad liiga lolli juttu rääkisid. Ja esitati ebasobivaid küsimusi. Näiteks ühiskonnaõpetuse tunnis selgitas paadunud kommunistist pedagoog, et nõukogude inimest innustab tööle suur rõõm tehtust, erinevalt kapitalistist, kes ajab taga vaid raha. Täiesti asjakohane oli seepeale küsida, et kas õpetajal, noorel inimesel, vallalisel veel pealegi, pole tõesti targemat teha kui käia õhtukoolis inglise keelt õpetamas. Ons tegu töörõõmuga või kulub lisaraha marjaks?

Või siis oli paslik pärida, miks tulevast kommunisti kasvatav ajalooõpik valetab. Ühes peatükis on kirjas, et 14. juunil 1941 küüditati Eestist Siberisse kulakud ja kodanlased põhjusel, et nad asunuks peagi algavas sõjas sakslaste poolele. Ja paar lehekülge hiljem teatatakse, et Saksamaa alatu rünnak Nõukogude liidule 22. juunil 1941 oli totaalne üllatus, sest riigijuhid uskusid mittekallaletungi pakti ega osanud sõda oodata. Kuidas siis nii, 14. juunil oli selge, et sõda tuleb, kaheksa päeva hiljem oli rünnak suur üllatus? Üks neist faktidest, mida noorele kommunismiehitajale esitatakse, peab ju olema vale.

„Mida koolis ei õpetatud...” ei räägi tõest ega valest vaid faktidest, mis on põhjusel või teisel varju jäänud, ent millega saab ümber lükata müüte.

Eessõnas selitab autor, et luges kunagi raamatu pealkirja kandvat ajalookursust eesmärgiga... „Muuhulgas kodu ja kooliajaloo, kuid kahjuks osalt ka tõsisema ajalootujutuse kaudu omandatud mütologiseeritud ajaloopildi raputamine. Kaasa aitamine uute, põhjendatumate arusaamiste kujunemisele. Ma ei taha seejuures öelda otseselt midagi halba kooliajaloo kohta, eks see peagi omadest eesmärkidest lähtudes selline olema. Äärmuseni lihtsustatud.”

Ei saaks öelda, et raamatus kirjutet ajalugu viimseni üllatav tundus. Üht-teist küll, aga mitte kõik. Samas on kordamine teretulnud, seda esiteks, ja teiseks muudavad teinekord rõhuasetused vaatenurka.

Pikalt ei peatuks teemadel, millest kaante vahel jutt, need on esitatud artikli lõpus. Ent kaks näidet.

Hea Rootsi aeg...

„Alanud Rootsi aeg tõi kogu talurahvale mõisnikud või mõisarentnikud – varem olid pooled või kohati enamgi sellest õnnest ilma jäetud. Eestis kehtestati pärisorjus juriidiliselt alles 1630.-40. aastal. Kui Rootsi võimu kinnistumisega pärast suuri sõdu pelgalt taastunuks varasemad olud, siis kuidas seletada talurahva palju vabamat, paremat olukorda Taanile kuulunud Saaremaal ja Poola-Leedu võimualal Lõuna-Eestis? Rootsi tsentraliseeritud riigiaparaadi kõige ja kõigi kontrollimise ning maksimaalse tulu saavutamise püüd, teisalt kuningavõimu järeleandmised rüütelkonnale, talurahva laostumine ja võlastumine sõdade perioodil (neid krediteerisid aga muidugi mõisnikud), peamine aga: tühjakstapetud Eesti- ja Liivimaal tekkinud vajadus sundida nappivat tööjõudu paigal püsima, tagada turu jaoks tootvatele mõisatele vajalikud töökäed – see kõik koos tõigi pärisorjuse kehtestamise. See tähendas meie oludes minimaalset sunnismaisust kogu talurahvale, mitte ainult talunikele + aadli politsei ja kohtuvõimu + relvakandmiskeeldu + teoorjust + kõige selle juriidilist vormistamist.”

Või siis peatükk venestamisest – muide Venemaa ostis Uusikaupunki rahulepingu salaprotokolli järgi Eesti- ja Liivimaa koos Ingerimaa ja Käkisalmi lääniga Rootsil välja, makstes selle eest kaks miljonit taalrit hõbedas.

Autor arutleb, kas Venemaa naabrus oli ikka nii hull? „Olnuks sakslased pika aja vältel mõlemal pool Eestit, poleks meid kohe kindlasti olemas. Prantslased – eestlased peavad end erakordselt paljukannatanud rahvaks, ent võiks Prantsusmaa naaberalade asukailt uurida, kui tihedalt on sealt minevikus manti võetud ja mida on prantslased teinud nii oma naabrite kui omaenda vähemustega. Inglased – küsigem iirlastelt, kui tore on olla nende naabreiks. Osmanid või mandžude Hiina – ei hakka teemat mitte arendamagi.

Olen paaril korral palunud selle küsimuse üle arutleda ajalootudengeil ja lõpuks on ikka jõutud järeldusele, et las parem see Venemaa olla meie naabriks edasi...”

Siinkohal peatükid ja teemad, mida raamat lahkab.

Kui vana on eesti rahvas?

Ajalugu enne lugu.

Kas muinasusund oli olemas?

Vahelugemine: Soome ja Eesti ajaloost veidi teise vaatenurga alt.

Veidi meie vanemast sõjaajaloost.

Vahelugemine: unustatud lahingud.

Eestlased ja kirik.

Aadel ja talurahvas.

Vahelugemine: „Eestimeestest“ Postimehe algusaegadel.

Venelastest Eestis, venestusajast ja ühiskonna moderniseerumisest.

Vahelugemine: panganduse algusest Eestis.

Sada aastat tagasi.

Vahelugemine: tüdrukud mängivad sõda.

Riigiks saamine.

Vahelugemine: Eesti piiridest.

Demokraatia?

Vahelugemine: William Tomingasest, Harju Pangast ja Konstantin Pätsist.

Kas iseseisvuse kaotus oli paratamatus?