Stockholm 1793. Repro

Kas nordic või Stockholm noir’d saab veelgi tumedaks kirjutada? Mõistagi, kui minna 1793. aasta Rootsimaale ja selle pealinna ning lihtsalt kirjeldada toonast lihtrahva elu. Kusjuures käesoleva krimiromaani iseloomustamiseks olla võetud kasutusele eraldi termin – Bellman noir. Carl Michael Bellman oli teatavasti tolle ajastu legendaarne luulejata ja rahvalaulik, kelle tekstid olid võetud elust enesest ja andsid Niklas Natt och Dagile inspiratsiooni.

Võib imestada, et mille pagana pärast on üks krimikirjanik endale võtnud sedavõrd suurejoonelise perekonnanime – Natt och Dag ehk Öö ja Päev. Aga vaat ei ole võtnud, vaid Niklas on Rootsi vanima aadliperekonna Natt och Dagide järeltulija. Aga sel pole käesoleval hetkel tähtsust.

Tuleb tunnistada, et „1793” on suurepärane lugu, kui mitte liialt hinge võtta tolle ajastu koledusi, mis, nii kurb kui see ka pole, kirjeldavad sajanditetagust tegelikkust. Natt och Dag ei värvi realismi helgemaks, vaid toob kogu toonase räpa, eluraskused ja ebainimlikkuse piinlikult täpselt välja.

Näiteks räägib üks peategelastest – käkk ehk komblusvaht Mickel Cardell, kuidas ta sõjas käest ilma jäi: „Minu operatsioon poleks küll kooliraamatutesse eeskujuks kõlvanud. Väriseva käega pootsman lõikas pussiga küünarnuki alt. Kui ma velskri juurde jõudsin, pidi too veel jupi maha võtma, et gangreeni ei tuleks. Patsient seotakse nahaga vooderdatud kettidega kinni, et ta rabeldes ja tõmmeldes kirurgi ei segaks. Pehmet ihu lõigatakse noaga, luule minnakse kallale saega. Kellel veab, sellele kallatakse nii palju viina sisse, et ta oimetuks jääb, aga mind võeti suure kiiruga ette, nii et mul oli au see kaine peaga läbi teha.”

1793. Rootsi kuningas Gustav III surmast on möödunud üks aasta. Kroonprints on alaealine ja sõja-aastad on tühjendanud riigikassa. Võimukandjad ajavad taga omakasu ja rahvas kannatab. Keegi ei usalda kedagi. Kõikjal vohab rahulolematus ja paranoia.

Fatbureni järvest mille vesi on paks ja püdel kõigest sellest solgist ja lägast, mida isegi Södermalmi agul alleshoidmise vääriliseks ei pea, leitakse kätetu, jalutu, keeletu, väljatorgatud silmadega surnukeha. Jäsemed on eemaldatud ohvri eluajal ja ükshaaval nii, et ta võimalikult kaua hinges püsiks. Tiisikusehaige ja suremas jurist Cecil Winge võtab koos Cardelliga elu viimaseks eesmärgiks välja selgitada, kes sedavõrd võika kuritöö toime pani. Esimese osa lõpuks jookseb duo uurimisega ummikusse.

Raamatu teine osa koosneb noore mehe, velskriks saada ihkava, kuid rahatuna suurlinna möllu sukeldunud Kristofer Blixi kirjadest õele, milles kirjeldatakse kõike, mida Stockholm pakub, aga samas ka röövib.

„Linn? See haiseb ja on täis surevaid inimesi, kes ei taha muud, kui teha üksteise napid elupäevad veelgi lühemaks, aga jah, õhtuvalguse käes on ta ilus, seda ilusam, mida rohkem vett linna ja vaataja vahele jääb.”

Kolmas osa on verinoore neitsi Anna Stina Knapi lugu. Ta saadetakse valesüüdistusega hooramises ketrusmajja vangi, kus elu on hullem kui põrgus.

Neljas osa seob kolm eelnevat omavahel kokku ning laseb pimeduses paista siiski ka valguskiirtel.

Tuleb tunnistada, et „Stockholm 1793”, mis autori kinnitusel põhineb rohkel ajaloolisel allikmaterjalil, on suurepärane lugemine ja kirjutatud sedavõrd kaasahaaravalt, et pinge ei lahtu hetkekski. Kindel see, et raamat saab käesoleva aasta parimate krimiraamatute edetabelis väga kõrge koha.