Heas usus. Repro

Pole üllatus, et Donna Leon ei soovi oma Veneetsia krimiraamatuid ehk commissario Guido Brunetti sarja avaldada Itaalia keeles, sest ta rebib lahti nii mõnedki kogukonna kinnikasvanud aga ka värsked haavad.

Eks ilu peitu vaataja silmis, kuid kangesti on tahtmine asetada commissario Brtunetti raamatud kõigi aegade krimikirjanduse edetabelis väga kõrgele kohale. Tipus on kahtlemata rebimist – Henning Mankell, Jo Nesbø, Stieg Larsson, Patricia Cornwell, Lee Child, Georges Simenon mõistagi (kirjastaja, kes toob inspektor Maigret’ lood Eesti lugejateni, pälvib hoobilt elutöö preemia), Rex Stout, Boriss Akunin... Kindlasti jäi keegi nimekirjast välja... Lars Kepler, John le Carre, John Grisham...

Kui me elame seitset elu, siis mitu neist, tundub, on siinkirjutaja veetnud Itaalias. Ka praegune on seletamatutel asjaoludel viinud oma veerandsada korda saapamaale ja tüdimust ei koida. Itaalia köök, elustiil, veinid, loodus... Räägitakse, et itaallased olla kõige vähem reisiv rahvus maailmas. Tõesti. Milleks maksta raha selle eest, et liikuda kuhugi, kus on märksa vähem kultuuri ja kesine toit?

Commissario Brunetti saagad ongi osalt (või isegi pigem) kui elustiili raamatud. Ilmas on üks paik, kus lapsi kasvatatakse leebe huumori, ent selge sõnumiga (pereema lubab tütre trumminahad läbi torgata, kui too muusika liiga valjuks keerab, mipeale commissario Brunetti süüdistab abikaasat liigses leebuses – esmalt tuleks ikka küüned välja rebida), süüakse maitsvat tervislikku toitu (koduseks lõunaks on risotto di zucca, kanarind salvei ja valge veiniga ning braeburni õun) ja tuntakse end mõnusalt (kuidas vaadataks meil töötajat, saati politseinikku, kes läheb kella 11 kanti un’ombrale ehk klaasikest veini jooma ning rüüpab pärast veiniga niisutatud lõunasööki klaasikese grappat või calvadost).

Paraku tähendab Itaalia kõige ilusa kõrval ka mitteilusat. Esmalt mõistagi lõputu bürokraatia ja korruptsioon („Kui ma annan neile 30 miljonit liiri, saan järgmisel nädalal load korda ning töölised võivad tulla ja tööga pihta hakata.”) ja minevik. Teise ilmasõja ajal tuli valida pool – kas toetada fašismi ehk Il Ducet või mitte.

„Vähesed teavad. Ja veelgi vähem on neid, kes üldse tahavadki midagi sellest teada. Just seda me pärast vabastamist tegime: me kõik otsustasime, et unustame viimase kümnendi jooksul asetleidnu, eiti selle, mis on toimunud sõja algusest saadik. Pealgi lõpetasime meie ju võitjate poolel, seepärast oli unustada veelgi lihtsam. Just seda me olemegi sellest ajast peale ajanud: mälukaotuse poliitikat. Seda me tahtsime ja seda me just saime.”

Aga lõpeks on see siiski krimilugu. Brunetti abikaasa Paola tudeng tuleb commissariolt abi paluma: milline on võimalus, et tema aastakümneid tagasi süüdi mõistetud ja hullumajja suletud ja seal surnud vanaisa õigeks mõistetaks. Tausta uurides leiab commissario, et lugu ei lõhna hästi. Siis tapetakse tudeng ja talle vanaema eest olnud austerlannast vanadaami juurest leitakse ülimalt hinnaline kunstikogu. Siis sureb ka vanadaam...

Commissario Brunetti õiglustunne on tugevam kui poliitiline mälukaotus, mistap tuleb tal lahti rebida nii värsked kui vanad haavad.

Taaskord kauakestvat aplausi väärt teos Donna Leonilt, mis tõstab ta krimikirjanike edetabelis taaskord pisut kõrgemale.