Eestlaste kodune söögilaud on enamasti nagu on, vähemalt argipäeval. No ei viitsi jändama hakata – kartul keema, lihakaste kõrvale ja käib küll. Eks ta käibki, ent pikapeale tüütab ära.

Või siis soetatakse forell, susatakse ürdid sisse, sidrun peale ja ahju. Igav.

Jamie Oliver pakub lahendusi. Taaskord. Esiteks on ta retseptid lihtsad ja teiseks huvitavad. No ei tule kohe kuidagi paljude koosluste peale, aga nagu selgub, on tulemus akord, mitte kakofoonia.

Siiski üks tähelepanek – Oliver on kohustatud ses raamatus kinni pidama viie koostisaine nõudest, ent toiduvalmistaja mitte. Retsepte saab täiendada ja pisut muuta omaloomingu korras.

Näituseks suitsune lõhe chorizoga (mitte suitsulõhe, vaid praetud), on suurepärane suutäis. Sest lõhe pluss choriso klapivad omavahel nagu saun ja õlu. Ainult et kui Oliver soovitab mustad oliivid (pildi järgi Kalamata omad, kuigi seda pole kirjas) purustada ja peeneks hakkida, siis pannile võib visata lisaks peotäie musti mittekalamata oliive, mille maitse pole nõnda intensiivne, ent sobib buketti. Ja kõrvale sai tehtud tšilliseid rohelisi aedube – pisut keeta, aga et krõmps jääks, siis pannile koos hakitud küüslaugu ning tšilliga vastavalt maitsele. Nii sai tõhusama kõhutäie.

Või siis Sitsiilia tuunikalapasta. Kah hüva kõhutäide. Aga taaskord võib lisada oliive ja miks mitte basiilikut, mida Oliveril kirjas pole. Ja kappareid pisut rohkem kui märgitud.

Ülalpoolsed kaks rooga sai raiutud pere kokaraamatusse, mis tähendab, et aastas paar-kolm-neli korda satuvad need toidulauale. Miks ka mitte, sest söök on maitsev, tervislik ning, mis peamine – valmistamine võtab aega kõigest veerand tundi.

Lisaks noile kahele retseptile on kavas proovida veel paarikümment: sealiha kartulipudrugratään, küüslaugune seenepasta, penne arrabbiata baklažaaniga, lihtne vorsti-carbonara, pasta kuumsuitsulõhega, kanapirukas, koorene sinepikana, imeline kanapada, ulmeliselt hõrk antrekoot, loomaliha Itaalia moodi, veise carpaccio dukahh’ga ja nii edasi...