Päikese impeerium Repro

Inglise kirjanik J. G. Ballard (1930–2009) on kirjutanud mitmel põhjusel end kirjanduslukku. Jättes kõrvale tema kõige rohkem kõneainet tekitanud romaani „Crash“ (1973, ek 2013), mida autor on ise iseloomustanud kui esimest tehnoloogilist pornoromaani*, on ka 1984. aastal ilmunud „Päikese impeerium“ põhjustanud imestust. Kuid ilma erilise imestuseta on romaan võitnud auhindu ja vändatud 1987. aastal filmiks. Filmi kohta olgu öeldud nii palju, et tüüpiliselt Steven Spielbergi filmiadaptsioonidele on narratiivi ilustatud ja negatiivsetest tegelastest tehtud kangelased.

„Päikese impeerium“ põhineb kirjaniku lapsepõlvemälestustel. Ballard sündis Hiinas Shanghais, kust ta sõja puhkedes – jaapanlaste rünnakuga Pearl Harborile – viidi perekonnaga vangilaagrisse. Vaikse ookeani äärse linna tsiviilelanike käekäiku Teise maailmasõjas antakse romaanis edasi noore poisi Jamie (James) vaatepunktist. Traumeerivat kogemust on kirjanik proovinud kõigepealt 20 aastat unustada ja siis uuesti 20 aastat meelde tuletada.

11-aastane Jamie kuulub brittide kõrgklassi. Tulenevalt oma üliklikust päritolust ei pea Jamie ega tema vanemad pusima argipäevaprobleemidega nagu paljud hiinlased. Shanghai „üleüldine tänavahüüd“ on „No mama! No papa! No whisky soda!“ (lk 11), mis oma otsekohesusega ütleb nii mõndagi valitseva viletsuse ja ebavõrdsuse kohta. Samal ajal, kui sakslased külvavad suurt kaost Euroopas ja hiinlaste rahutused Shanghais aina ägenevad, üritavad Shanghai eurooplased jätkata harjumuspärast eluviisi. See on määratud lõppema. Kui sõda jõuab Ida-Hiinasse, lüüakse kaardid segi ja Shanghai multikultuurne ühiskond muutub suureks eluvõitlusväljaks. Kehtima hakkab uus, kuid igipõline põhireegel: iga mees enda eest.

Kahurid kõmisevad ja mürsud tabavad Shanghaid. Linnatänavad on täis paanitsevaid linnaelanikke. Sõda hakkab käima oma sõltumatut rada. Jamie lahutatakse sõja lõpuni vanematest ja ta peab tulema toime omapäi. Reaalne elu, mis toimub linna kõrvaltänavatel või vangilaagris, kaugel eemal Amhersti avenüül, kus kõik immigrandid end kord turvaliselt tundsid, tuleb Jamie õuele – igast päevast kujuneb omamoodi ekspeditsioon.

Ennist, kui perekonna autojuht Yang Jamie’t erinevate sihtkohtade vahet sõidutas, nägi poiss kõike justkui muuseumivitriini ees. Kuid kui vaataja ja eksponaatide vahel pole enam kaitsvat klaasikihti, mis takistab nähtavat tõeliselt kogemast, tuleb vaatamise asemel tegutseda. Nähtused nagu nälg, paljaksröövimine või vägivald, millest enamus oli varem Jamiele ennekuulmatud, saavad ta igapäevasteks teemadeks. Kuid üllataval kombel ei kaota poiss keset kaost kainet ja siirast suhtumist ning läheneb kõigele antropoloogilise huviga. See mõjub üsna võõristavalt, sest sõja ajal nähakse palju koledat. Oma lapselikkuses võtab nii mõnigi sünge mõte üsna koomilise vormi.

Jamie alustab sümboolselt elu otsast peale. „„Jim…“ selgitas Basie. „Uus elu uue nimega““ (lk 83). Ta õpib tundma kerjuse elu ja selle seadusi. Teekonnal, mille ainuke eesmärk on ellu jääda, aitavad vajalikke teadmisi omandada mentorid. Võtmefiguurideks saavad ameeriklane Basie, kes pakatab tänavatarkusest ja oskusest kokku panna „väikest osa lagunevast maailmast enda ümber“ (lk 103), ja doktor Ransome, kes tegeleb vangilaagris Jimi pedagoogilise koolitamisega. Ühtlasi loodab doktor Ransome Jimile: kui keegi, siis on see Jim, kes suudab ühel päeval rääkida kõigest sellest, mis toimus sõjavangidega.

Romaani tugevused on kindlasti olustikukirjeldused, sh paljud võikad stseenid, mida kogetakse sõja ajal. Lisaks annab romaan Shanghai linna olemust edasi paremini kui mõni „Minu-sari“ raamat. Uudsena mõjub ka see, et romaan kajastab elu ka pärast sõja lõppu – „sõja lõppedes pole vangide hädad möödas, vaid tegelikult alles algavad“ (lk 162).

Ballardi räiged olustikukirjeldused peaksid lugejatele mõjuma kainestavalt ka selles valguses, et kõik tuleb teha selle nimel, et sõda kaugel eemal hoida. Sõda tähendab kaost ja ebakindlust. Elukord, millega me kõik harjunud oleme, vahetub millegi sootuks teistsuguse vastu.

Ma ei usu neid inimesi, kes räägivad kergekäeliselt sõja tulekust justkui ei tähendaks see midagi erilist. Kaitseväes sai meediasõdurina küsitletud palju neidusid, kes rääkisid vägagi kergekäelisest sõjast ja selle tulekust. Põhimõtteliselt oli hoiak, et sõja tulek on vältimatu, arvestamata sellega, et nende senine elu muutuks jäädavalt ja ennekuulmatult. „Kaitseväelased on selleks, et sõja ajal tegutseda“. Jah, kaitseväelased tegutsevad sõja ajal ja sinu arvamust nad ei küsi. Seda teab Jim rääkida.

* Lembit Liivak, Kunst kunsti pärast! Kas ainult? – Sirp 19. IX 2013.