RAAMATUBLOGI: Erikooli elukäigud – kes paremale, kes vasakule, kes otse
Olles seni Aarne Biini raamatutest mööda käinud tuleb tunnistada, et ilmselt tuleb teha tagasipööre ja tema vanemaidki teoseid uurida. Igatahes „Põrgu taga lagedal” oli vägagi loetav stoori, lihtne ja selge ja heas Eesti keeles.
Raamatut sundis pihku haarama vanast ajast teada-tuntud teema – elu nõukogude aegses erikoolis, kuhu saatmise kartuses võtsid toonased jooseptootsid end viimasel hetkel joondu-valvel. Paraku oli neidki, kel mõistus koju ei jõudnudki, mistap lähetati nad aastaks-paariks Puiatusse või Viljandi noortevanglasse.
Peategelane, tehnikumi elektrikuna lõpetanud Leo Kongo leiab end ühel hetkel Jaani erikooli matemaatika-füüsika õpetajana keset ülekäte läinud teismelisi. Hea huumorisoonega, hundiseadusi tundev ja poksida oskav pedagoog saab kenasti hakkama, sest lisaks kõigele on ta süda õiges paigas.
Õigupoolest koosneb raamat lühematest lugudest, mis on sujuvalt tervikuks kokku põimitud. Hulk elusaatusi on inimesed kooli ja kooli veerde ajutiseks kokku toonud ning kõik on muutumises – kes liigub vasakule, kes paremale, kes käänakuid tegemata otse.
Loos on ka krimka lõhna, sest juba esimesel leheküljel tuleb seltsimees miilits Zabolotnõi, Afanassi Mihhailovitš peategelast mõrva eest kinnimajja viima. Loos on ka armastust ning keni tüdrukuid, nooremaid ja vanemaid.
Tõsi, elu erikoolis kirjeldatakse ehk pisut siidisemalt, kui see tegelikult oli, aga tühja sellest, rohi võibki veidi rohelisem ja päike kollasem olla.
