Just Rendell avardas krimikirjanduse piire sedavõrd, et tänapäeval on keeruline liigitada, milline raamat on krimka (mis on ehk Rendelli loomigu väljendamiseks liiga maine, et mitte öelda labane), milline mitte. Kui panna kõrvuti „Kivist kohtunik”, Fjodor Dostojevski „Kuritöö ja karistus” ning Anton Hansen-Tammsaare „Kõrboja peremees” (raamat sellest, kuidas viia noor mees enesetapuni), siis miks üks neist on krimiromaan ja teised mitte?

S.S. Van Dine pani juba 1928. aastal kirja kriminaalromaani 20 reeglit: peab olema detektiiv, kellega lugejal on võrdne võimalus süüdlaseni jõuda, mida tuleks teha läbi deduktiivse meetodi ja nii edasi. „Kivist kohtunik” rikub neid kõiki kuni selleni välja, et reeglite järgi ei tohiks mõrvar olla teener või teenistuja, aga ometi on Rendell krimikirjanik.

Raamat algab lihtsalt ja selgelt: „Eunice Parchman tappis Coverdale’ide pere, sest ta ei osanud lugeda ega kirjutada.

Selleks teoks ei olnud mingit reaalset põhjust ja see ei toimunud ettekavatsetult; mängus polnud raha ega turvalisus. Roima tõttu sai Eunice Parchmani kirjaoskamatus teatavaks mitte ainult perele ja käputäiele külaelanikele, vaid kogu riigile. Ta ei saavutanud sellega midagi peale endale õnnetuse kaela tõmbamise ja ta teadis algusest peale kusagil oma veidra meele sügavuses, et see ei too talle mingit kasu. Ja kuigi tema kaassüüdlane ja partner oli hull, ei olnud Eunice seda mitte. Kahekündenda sajandi naises peitus lihtsalt tema kaugest eellaset ahvi kohutav praktilisus.”

Niisiis on süüdlane teada pärast esimese lause läbilugemist. Teine lõik annab teabe mõrva põhjuse ja kaassüüdlase kohta. Teise peatüki lõpuks on täpselt selge, kellega mida hakkab juhtuma ja miks. Jääb veel 23 peatükki.

Rendell jagab tegelased mustvalgelt kaheks – sümpaatseteks ja mittesümpaatseteks, kusjuures teised tapavad esimesed. Ja ei saa kuidagi öelda, et Rendell ei viskaks tapjale õlekõrt – kaugel sellest, ta heidab läbi raamatu Eunice Parchmanile päästerõngaid, aga too ei haara neist oma isekuses kinni ning see kruvib aina pinget.

Raamatu esimene lause ütleb ära ka selle, mis on laviini liikuma lükanud kivi – lugemis- ja kirjutamisoskus, õigemini oskamatus, mis mõjutab vaimu ja emotsioone. Ent kui tulla „Kivist kohtuniku” ilmumisajast kaasaega, siis kas see teema pole kuratlikult tänapäevane? Ärme räägi otse, vaid laiemalt: kas praegu osatakse lugeda ja loetut mõista, ja kui ei osata, siis kuidas see häirib meeli ning elamist maailmas, kus kirjasõna on endiselt domineeriv.

Arvatakse, sest Rendell pole seda kinnitanud, soovis autor seada endale pealtnäha ületamatu tõkke: kas on võimalik kirjutada põnevusromaani, kui põnevus puudub? Eks see jää lugeja otsustada.