Tänapäevase kiire ajakirjanduse ajajärgul viitsivad vähesed lugeda Euroopa põhjalikku ajalugu, mis peaks koonduma kümnetesse köidetesse. Seda võis uurida sajand-paar tagasi, kui polnud muid ahvatlusi. Aga nüüd tehke mulle vana maailma histooria selgeks poole päevaga. Ja John Hirst teeb, kusjuures pädevalt ja piisavalt.

„Euroopa lühim ajalugu” on justkui õhtuõpik. Kes järjepanu lugeda ei viitsi, võtku raamat öökapile ja liikugu edasi tasapisi. Kusjuures eelviimases lauses on rõhk sõnal: õpik. Selge ja täpne tekst ning lühidalt kuid rasvaselt välja toodud peamised postulaadid.

Kummaline küll, kuid Euroopa seisab Hirsti järgi kolmel elevandil, kes on pealtnäha teisneteisest erinevad. Aluseks on Kreeka ja Rooma teadmised (maailm on lihtne, loogiline ja matemaatiline), ristiusul (maailm on kuri, üksnes Jeesus saab meid päästa) ja Germaani sõdalastel (tapelda on tore). Kolme kokku pannes jõudsime me tänase Euroopani.

Kõik toimus järj-järgult ehk siis... Rooma keisririik muutus kristlikuks, ristiusukirik muutus roomalikuks, kirik talletas kreeklaste ja roomlaste teadmised ning lõpuks pöördusid Germaani sõdalased ristiusku. Tekkis kolmikliit: Germaani sõdalased toetasid ristiusku, mis talletas kreeklaste ja roomlaste teadmisi.

Paraku hakkas see kummaline kooslus pärast 1400. aastat lagunema ning algas uusaeg. Martin Luhter pööras Euroopa oma reformidega ümber. Lutheri järel joondudes said vürstid kirikult ära võtta maa, mida oli kokku kraabitud meeletud ruutkilomeetrid, määrata ametisse oma piiskopid ja lõpetada rahavoolu Rooma. Sündis luterlik kirik.

Sealt edasi algas vundamendi lagunemine. Reformatsioon lõhkus tava, et ristiusk peaks olema roomalik, 18. sajandi valgustusajastu tõi kaasa teadmise, et religioon on ebausk, mille peab kõrvale lükkama ning progressi alus on mõistus ja teadus. Prantsuse revolutsioon, iseenesest üsna inetu aktsioon, pani aluse nüüdisdemokraatiale, sealt edasi loodi massiühiskond, masstootmine ja masstapmine, mis kestab tänini.

Ehk siis poole päevaga – kauem raamatu lugemine aega ei võta – saab selgeks, kuidas oleme siiamaani jõudnud. Edasist ei tea keegi.