Peainspektor Erika Fosteri lugudele saab alati kindel olla. Actionit on piisavalt, põnevust samuti, intriigi jätkub küllaga ning mõistagi pole see kirjandus liiga tõsine ning aju saab mõnusalt puhkust.

Nagu varemgi öeldud, hakkavad krimkamaailmas jõujooned meeste ja naiste vahel võrdsustuma või isegi õrnema soo (kui kasutada iidset väljendit) kasuks kalduma. Igatahes tuleb Foster varasemalt vaid meestele kuulunud tööga (kui miss Marple välja arvata) kenasti toime.

Autor on peategelase suhtes karm – Foster on just lõpetanud kuriteo uurimise ja sarimõrvaritega üks-null teinud, väsinud ning omadega emotsionaalselt läbi. On jõulupühad, ees ootab meeldiv lõunasöök, ja siis väljakutse – noor naisterahvas on tapetud räigel moel. Lõunasöök jääb ära.

Fosteri lood on midagi kaasaegse mõõga ja mantli loo ning traditsioonilise krimka vahepealset. On tapmist ja tagaajamist, kuid samas ka intellektuaalset mõrvajuurdlust, kus tuleb vaagida asitõendeid ja inimestevahelisi suhteid ja muud säärast.

Mõrvatu on särav burlesk, suurepärane oma töös, kuid mida sügavamale tema surmaeelsesse ellu kaevuda, seda enam saab selgeks, et kauni pealispinna all peitub mitte just nii kaunis sisemus.

Mõrvar, nagu peagi selgub, on gaasimaski kandev väärastunud tüüp, kes varemgi mitmel puhul naisterahvaid ahistanud, aga mitte tapnud. Samas on ohvri tänav täis kummalisi tüüpe, kes tunduvad olevat teise ilma läinud burleskiga seotud, aga mil määral?

Robert Bryndza ei piirdu tavaliselt pealiiniga, vaid toob raamatusse põikeid paremalt ja vasakult. Seekord tuleb Fosteril töö ajutiselt üle anda, sest tegemist vajavad palju inimlikumad ja tähtsamad asjad kui kaakide tagaajamine.

Nagu ikka kütab Fosteri stoori täiega algusest lõpuni ega rahune hetkeksi, seega on „Surmavad saladused” täiesti tõhus lennukilugemine. Tõsi, loo lõpp on ehk pisut ülepingutatud ja mõneti ebaloogiline, aga selle elab üle.