Lühikesed vastused suurtele küsimustele. Repro

Suure küsimuse mõiste on ülimalt personaalne, sestap võiks öelda, et nüüdseks meie hulgast lahkunud Stephen Hawking, viimaste kümnendite suurim teadlane, oma põlvkonna Albert Einstein, vastab kümnele eksistentsiaalsele küsimusele, mis iga ärksama inimese peast ilmselt läbi käib.

Kas me saame vastused? Nii ja naa. Vastused on tänapäeva teadmistest lähtuvad ning võivad juba mõne aasta pärast valeks osutuda. Õigupoolest Hawking pigem arutleb ja pakub välja oma lahenduse, kui ütleb midagi kindlat. Kusjuures maailmapildi, või õigemini universumipildi on ta õigupoolest lahti seletanud varasemates raamatutes, millest kuulsamad on „Aja lühilugu: Suurest Paugust mustade aukudeni” ja „Universum pähklikoores”.

Ses teoses on asi konkreetne: küsimus-vastus.

Kas jumal on olemas? Esimesena kosmosese lennanud Juri Gagarin lahendas probleemi lihtsalt, teatades: „Mina jumalat ei näinud, järelikult teda pole.”

Hawking jõuab samale seisukohale pisut keerulisemat teed pidi, käies läbi universumi loomise alates Suurest Paugust ja teeb sellest järelduse: „Suure Paugu eelsesse aega pole võimalik pääseda, sest enne Suurt Pauku polnud aega üldse olemas. Oleme lõpuks leidnud midagi, millel pole põhjust, sest polnud aega, milles põhjus oleks saanud eksisteerida. Minu jaoks tähendab see seda, et looja olemasolu pole võimalik, sest pole aega, milles looja oleks saanud eksisteerida. Jumalal polnud aega universumit luua.”

Säärane vastus eeldab, et Suure Paugu teooria on õige, paraku me seda ei tea, vaid arvame. Sajandi(te) pärast võime olla targemad nii Paugu kui jumala suhtes.

Kas universumis leidub teisi intelligentseid eluvorme? Hawking pakub välja mitmeid teooriaid, miks peaks vastus olema: ei. Võib-olla on elu spontaanse tekke võimalus sedavõrd väike, et jälgitavas universumis on Maa ainus planeet, millel see juhtus. Või on eluvorme küll, aga neil ei arene välja mõistus. Või on intelligentsed eluvormid hävinud või end hävitanud. Ühesõnaga, versioone on palju, Hawking valib neist välja ühe: kuskil leidub intelligentset elu, aga meie oleme neile märkamata jäänaud.

Ilmselt on huvitavam vastused põletavatele küsimustele endal raamatust avastada, seega lugege ja saate teada järgmist.

* Kuidas kõik alguse sai?

* Kas tulevikkus saab ette ennustada?

* Mis on musta augu sees?

* Kas ajaränd on võimalik?

* Kas me jääme maal püsima?

* Kas me peame kosmoseruumi koloniseerima?

* Kas tehisintellekt osutub meist nutikamaks?

* Mil moel me kujundame tulevikku?

Raamat jäi Hawkingil lõpetamata, kui ta mullu meie hulgast lahkus, töö viisid lõpule kolleegid ja pereliikmed arhiivimaterjale kasutades, mistap peetakse teost geeniuse surmajärgseks sõnumiks, ent samas ka hoiatuseks inimkonnale.

Hawkingi kõige tõsisem tähelepanek, mille ta raamatus teeb ja mida tuleb kindlasti arvesse võtta, on hirm tehisintellekti ees, arvavad teadlased üle maailma.

„Üliintelligentse tehisintellekti sünd on kas parim või halvim asi, mis inimkonnaga ealses juhtuda saab. Tehisintellekti tegelik oht ei seisne mitte pahatahtlikkuses, vaid pädevuses. Üliintelligentne tehisintellekt suudab hiilgavalt oma eesmärke ellu viia ning kui need eesmärgid ei lange kokku meie omadega, oleme suures jamas,” kinnitab Hawking.

Aga me võime ju alati pistiku seinast välja võtta. Kas võime?

Inimesed küsisid arvutilt: „Kas jumal on olemas?”

Arvuti vastas: „Nüüd on,” ja sulatas pistiku üles.