RAAMATUBLOGI: Hannibal Lecter made in Denmark
Räägitakse, et Ahatha Christie kirjutanud üht ja sama lugu 80 korda. Eks ta ole. Kui tahad luua armastusromaani, siis vaevalt on võimalik stampidest hoiduda. Krimkaga on üsna sama. Kui krimikirjandust lahata, siis igal pool on kokkupuutepunkte.
Taanlanna Lonte Theils leidis – nii võib arvata – et põhjamaades napib ameerikapärast actionit. Egas muud, kui pastakas kätte (ilmselt siiski arvutiklaviatuur ette) ja tuld!
Kui uurida krimiromaanide põhitõdesid, saab punkt-punktilt stsenaariumi üles ehitada. Theils nõnda teebki.
1. Peategelaseks määrab ta naisterahva ja teeb temast ajakirjaniku – kuidas muidu on võimalik kriminaalsetele stooridele ligi pääseda.
2. Õrn naisterahvas ei peaks viimaste lehekülgede löömingus vastu, seega peaks ta harrastama kickpoksi ja üsna heal tasemel.
3. Kui peategelasel oleks õnnelik perekonnaelu, ei saaks raamatusse kirjutada õnnetut armastust, millel on häpi end.
4. Minevikukuriteod ei kohusta millekski. Peategelane tuleb panna leidma kohvrit, kus peitub aastaid tagasi kadunud Taani neidiste pilt. Mõistagi hakkab ajakirjanik lugu uurima. Iga ajakirjanik hakkaks. Või kuidas?
5. Kadunud tüdrukute juhtumi uurimine peaks viima vanglas istuva sarimõrvarini a la Hannibal Lecter.
6. Loomulikult on sarimõrvar valmis ajakirjanikuga kohtuma. Jalga üle põlve kohtumisel ei tõsteta, küll aga läheb kaak ühel hetkel närvi.
7. Igaüks võib siinkohal pakkuda, kas kurjategija a la Hannibal Lecter pääseb vanglast välja või mitte.
Ühesõnaga stiilipuhas ja õigete kaanonite järgi kirjutatud actionromaan, mis pakub meelelahutust, kuid mitte mõtteainet. Ent teinekord ongi vaja pea tühjaks saada. Naisterahvad haaravad sest raamatust ilmselt tugevamalt kinni, sest kes ei tahaks, et omad oleks vägevamad kui teised.
