Nagu ühes arvustuses on öeldud, toob Adler-Olsen tõesti päikesevalgust klaustrofoobilisse ja tumedasse krimimaailma. Ei, mitte optimismi – või siiski seda ka, sest maailm, kus satiir, huumor ja eneseiroonia on hinnas, annab lootust – vaid ehedust, positiivsust ja inimlikkust teiselt osapoolelt, sellelt kes pahasid kinnimajja paneb.

Kuritegu ei ole kunagi ehe, positiivne ega inimlik, ent kui ka vastasleer – politseinikud – on samavõrd masendavad tüübid kogu oma depressioonis ja tumeduses, siis justkui päikest polekski, on vaid pidev kaamos. Aga siis tuleb porilaisk elupõline küünik Mørck kogu oma kambaga...

Kes veel ei tea, siis Mørck on Kopenhaageni politseimaja keldris peituv vanade kuritegude uurija, kellele määriti kunagi pähe sekretäri nime all tegutsev hüperaktiiv Rose ja tont teab, millisest Lähis-Ida riigist pärit pooleldi vaid Taani keelt oskav, kuid see-eest haritud ja nutikas, Assad, kes leiab alati vajalikus olukorras kaamelitarkusetera.

Ühel halval päeval, nagu neid ikka ette tuleb, saab Mørck kõne Bornholmi saare pensionile läinud politseinikult, kes palub abi ammuse kurteo lahendamisel. Mida uinakut tegev Mørck mõistagi ei anna. Järgmisel päeval laseb abipaluja end maha. „See oli tema valik,” kehitab Mørck vaid õlgu ega näe endal grammigi süüd. Küll aga läheb ta koos abilistega Bornholmi saarele asja uurima.

Samal ajal keeb elu saarel asuvas päikesekummardajate kogukonnas täie hooga. Atu Abanšamaš Dumuzi suksutab järjekordset neidu, üritades järeltulijat saada ning peab jüngritele loenguid maailmakõiksusest, tema vestaalne preestrinna Pirjo teeb aga kõik, et ise suksutatuks saada, aga seni edutult.

Nii kulgevadki kaks lugu omavahel pealtnäha paralleelselt, kuid tegelikult lõikuvalt – päikesekummardajate stoori, mis algas varem, astub lihtsalt pikemat sammu – ning paar saab ühel hetkel kokku. Ainult et...