Eks reisikirjanikulgi võib ühel hetkel kopa ette visata, kui pead marssima mööda maid ja nähtut kirjeldama, ent hing ihkab midagi muud.

Õigupoolest tegigi Bryson üleilmse läbilöögi, kirjeldades reisi läbi ajaloo alates Suurest Paugust kuni tänaseni raamatus „Kõiksuse lühiajalugu”. Alles siis märkasid paljud kirjastajad, et ohoo, mees on kirjutanud muudki ning maakeeles ilmusid tema teosed kahtlasest Euroopast („Ei siin ega seal”), kummalisest Austraaliast („Maakera kuklapoolel”) ja imelikust Inglismaast („Ülestähendusid väikeselt saarelt”). Kusjuures kõik kolm raamatut on suurepäraselt, kirjeldades maailma ameeriklase pilgu läbi. Ent asi pole ameerikalikkuses, vaid selles, et Bryson suudab märgata detaile ja neid, pookides külge ajaloo, lahti seletada. Tulemus on äge, lükates ümber tõdemused, et oma silm on kuningas ja parem on üks kord näha kui kümme korda kuulda. No lähed rohelisele mandrile (mis ei ole absoluutselt roheline, seda märkab lennuki aknast), käid ringi, piidled seda ja toda... Ent lugedes „Maakera kuklapoolel” saad alles tõeliselt aimu, kui eripärane Austraalia tegelikult on.

Või rännak hetkes – teistmoodi pole kõiksuse mõistes võimalik nimetada üht osa aastast. Brysoni ehk üks vaimustavaim teos on „Üks suvi. Ameerika 1927”, kus ta suudab ammust suve kirjeldades avada lisaks Ameerikale ka lennunduse, pesapalli, kino, raadio, televisiooni, terrorismi, autonduse, maffia, alkoholitarbimise ja profipoksi ajaloo ning olemuse.

Või rännak kodus... „Ringkäik kodumajas” võtab kokku meie, meid ümbritseva ja asjade ajaloo ürgajast tänapäevani – kuidas tekkisid majad, kodumasinad, kombed, riietus. Kuidas söödi ja seksiti, elati ja töötati, aeti raha kokku ja kulutati...

Värskeimas teoses rändab Bryson inimekehas ning teeb seda talle omaselt ehk humoorikalt, värvikalt ja irooniliselt, olles tihtipuhku sunnitud tõdema, et tegelikult ei tea me iseenda sisemuses peituvast tuhkagi.

Alustuseks toob Bryson ära uurimuse, mille põhjal maksab inimene, kui määrata ära kõigi elementide, millest ta koosneb, turuhind, 96 546 naelsterlingi ja 79 penni. Seda kokkuarvutamise päevakursi järgi. Pole ju teab mis kallis...

Nahk... Nahka on meil peal umbes kaks ruutmeetrit, kaalub see neli kuni kuus kilo, ent mis peamine, see on vastupidav: meie õmblused ei rebene, me ei hakka ootamatult leiima.

Mikroobid... Inimelu garanteerivad miljardid meis elavad bakterid – ühe keskmine kaal vastab triljondikule dollarilise paberraha omas ja elu ei kesta tavaliselt üle 20 minuti – ja kui asja geneetiliselt vaadata, oleme 99% baktereid ja 1% inimest.

Aju... Veel läinud sajandi esimeses pooles raviti USA-s inimesi, kes kannatasid vaimse või sotsiaalse kõrvalekalde all – olid näiteks alkoholisõltlased või homoseksuaalid – lobotoomiaga, kus narkoosi all susati jäänuga silmamuna ja silmalau vahelt läbi silmakoopa lae otse aju oimusagarasse ja sooritati seda küljelt küljele keerates lateraalne sisselõige.

Pea...1803. aastal otsustasid kaks saksa teadlast, uurimaks, kaua maharaiutud pea teadvusel püsib, läheneda asjale teaduslikult. Nad sööstsid peade järele niipea, kui need kaela otsast pudenesid, ja püüdsid kohe mingeid teadvusel olemisele viitavaid märke leida, hüüdes: „Kas te kuulete mind?” Ükski pea ei vastanud ja uurijad järeldasid, et teadvusekadu oli silmapilkne võis siis vähemalt mõõtmiseks liiga kiire.

Need on vaid mõned näited, kuidas Bryson inimkeha kirjeldamisel läheneb. Ehk siis taaskord pakub ta põneva rännaku, seekord meisse endisse ning tuleb tunnistada, et saame kargemaks küll.