Üks päev Ivan Denissovitši elust Repro

GULAG polnud pelgalt surm, vaid ka elu, mis oli täis pikitud väikesi rõõme ja suurt muret.

Isegi nooremad kolleegid, kes pole veetnud teadlikku elu sügaval nõukogude ajas, imestavad, kuidas sai Aleksandr Solženitsõni tähtromaan ilmuda 1963. aastal. Hämmastav tõesti, ent Nikita Hruštšovi valitsemisperioodi ilmestas lühike sulaperiood, mil säärane aps sai juhtuda. Järgmine generaalsekretär Leonid Brežnev külmutas suud taas kinni.

Tõlkija Lennart Meri tõdes aastaid hiljem, et raamatu ilmumine oli koomiline katse anda terrorirežiimile “inimlik nägu”. „Inimlik nägu säilis neil, kes olid sealpool okastraati, mitte neil, kes kõndisid siinpool okastraati,” sõnas Meri.

Muide, Hruštšov olevat „Ivan Denissovitši...” väljaandmisega nõustunud põhjusel, et jutustuse poliitvangist peategelane ei ole intelligent, vaid talupoeg, kes pealegi ületab töönorme.

Sel raamatul on nõnda palju palgeid, et nende lahkamiseks oleks vaja märksa paksemat teost. Karm on lugeda vangilaagri ühest ja ainsast päevast kesk külma Siberit, täis võitlust elu ja hinge eest, täis lootusi koos nende täitumise ja purunemisega. Ent oleks siis üks päev... Ei, selliseid oli Ivan Denissovitši elus 3653 (kolm lisandusid liigaastatest).

Teisalt... „Siin, mehed, maksab taiga seadus. Aga inimesed elavad siingi,” tõdeb vana laagrihunt. Ja tõesti, seegi on elu oma murede ja rõõmudega. Teistsugune küll, aga ikkagi elu.

Vangilaager oli Ivan Denissovitš Šuhhovi valik. Võeti sõjas vangi, tunnistas üles, et andis ise end sakslaste kätte kodumaa reetmise eesmärgil ja tuli vangist, täitmaks Saksa luure ülesannet. Millist ülesannet, ei suutnud ta isegi koos uurijaga välja mõelda. Ning kirjutas toimikule alla, sest: „Arvestus oli lihtne: kui alla ei kirjuta – saad lauad, kirjutad alla – jääb hing ehk väheks ajaks sisse.”
Selleks, et hing sisse jääks, tuli kiiresti omandada eluks vajalikud oskused: kust saada riideid, tubakat ja lisaportsu, kuidas teha nii, et just sinu kausis oleks pisutki paksu, mitte pelgalt veelobi, kuidas end kurnamata töötada, istuda ja astuda, kuidas leida sõpru ja mõjutada inimesi... Kes eksis, see lahkus. Teise ilma.

Et siis rõõmutu elu? Sugugi mitte. Ainult et rõõmud olid teised, vangilaagrile omased. Said kaaslase suitsust paar mahvi või lätlastelt suisa tubakat, oli rõõm. Said päevas topelt pajuki – sulaselge rõõm...

„Šuhhov uinus ja oli täiesti rahul. Tänasel päeval oli tal paljugi õnneks läinud: kartsa ei pandud, brigaadi sotslinna ei aetud, lõunaks sai pudruportsu pihta panna, brigadir tingis välja hea protsendi, seinaladumine läks Šuhhovil ladusasti, puistamisel ei jäänud saelehega vahele, õhtul teenis Tsezari käest leivalisa ja ostis tubakat. Ja ei jäänud haigeks, vaid sai tõvest võitu. Oli möödas päev, mida miski ei tumestanud, peaaegu, et õnnelik päev.”

Ühest küljest õõvastav, et säärased hetked – ei pandud kartsa ja sai leivalisa – päeva päikeseliseks muudavad. Teisalt taas eluõpetus neile, kes kõiges vaid tumedat näevad. Ka prügimäel paistab päike ning ka Siberis ja okastraadi taga on võimalik säilitada inimlikkus, elujanu ja optimism, mis on vältimatud eeldused, kui tahad hinges püsida.