RAAMATUBLOGI: Inimröövid, kadunud tänavalapsed, elundikaubandus... Ehk tänapäeva Rootsi
Rootsist tulvab endiselt krimikirjandust, uusi tulijaid on palju ja loota, et kõik neist oleks tipptasemel, pole paslik. Ent Pascal Engmanist võib asja saada. Esimene raamat sarjast, kus maailma kurjusega võitleb politseiinspektor Vanessa Frank – Pipi Pikksukk mõjutab endiselt sealset kirjandust –, tuleb tunnistada, on igati lugemist väärt.
Kui otsida paralleele, siis Engmani „Tulemaa” meenutab kaude Börge Helleströmi ja Anders Roslundi triloogiat „Kolm sekundit-minutit-tundi”. Aga on ehk pisut lihtsam ja särtsakam ning üks peategelastest, Frank, on märksa tegusam kui triloogia politseinik Ewert Grens.
Kuningriigi krimikirjanikule omaselt võtab Engman ette sotsiaalsed teemad ning enda sõnul üritab ta olla võimalikult realistlik. Mis on ühest küljest hea – ta ei kirjuta muinasjuttu – kuid teisal karm, kui maailm tõesti sedavõrd hukas on.
Raamatus jookseb mitu liini. Kaks noort meest, neist ühel, endisel eriüksuslasel, on süda õiges paigas, löövad raha kokku ärimeeste röövimisega ja vabastamisega kopsaka lunaraha eest. Esimene „töö” õnnestub, teine samuti, peaaegu...
Samal ajal sõbruneb töölt kõrvaldatud Frank – ta pruugib, nagu kaamoses elavad põhjamaalased ikka, liialt joovastavaid jooke – toreda ja haritud pagulastüdrukuga ja asub tema mentoriks. Ent hoiab samas politseivärgil silma peal ja abistab kolleege.
Samal ajal on Tšiilis asuv endiste natside koloonia hädas, sest elundikaubanduses tekib tarnetega probleeme ning miljonid, mida teenitakse rikkuritele neere-südant-kopse siirdades, enam ei voola.
Samal ajal muutub Rootsi kuritegelik rühmitus Leegion kahtlaselt aktiivseks ja asub otsima toda südamlikku inimröövijat, kes on ootamatult haihtunud.
Peagi hakkavad kaduma tänavalapsed
Mõistagi on kõik omavahel seotud ning ühel hetkel ületatakse kriitiline mass ja sündmused hakkavad toimuma üha kiirenevas tempos.
„Tulemaa” on üllatavalt hea thriller. Suisa suurepärane. Kõik, mis pidevaks kõrgpingeks vaja, on paigas. Võib ehk üllatuda, et Engman kohe sedavõrd hea on, kuid ta töötas aastaid Rootsi ühes suuremas päevalehes Expressenis ning hankis seal kuhjaga kogemusi. Kiita sai juba ta esimene sotsio-poliitiline põnevik, nagu seda nimetati, „Patrioot”, kuid „Tulemaa” on aplausi väärt. Ja mis veelgi rõõmustavam – Vanessa Franki stoorid saavad jätku. Mis tähendab, et Engman võib kunagi teenida põnevuskirjanduse suurmeistri tiitli.
