Ütle, et oled minu. Repro

On see juhus või viimase aja trend, et psühhopõnevikes (need on trend niikuinii juba viimsed aastad) jutustatakse kadunud lastest, kes ilmuvad kümnend-paar hiljem välja, vähemalt mõne lähedase arvates. Järgneb tõeotsing, mis võib viia sinna või tänna.

Üsna ühel ajal ilmus siinmail lettidele Anders de la Motte „Suve lõpp” ja Elisabeth Norebäcki „Ütle, et oled minu”. Esimeses neist kadus viiene poiss ja ilmus välja õe Veronica arvates tema grupiteraapia seansile. Teises läks kaduma kuuene tüdruk ja ilmub välja... Üllatus-üllatus – psühhoterapeudina töötava ema Stella teraapiaseansile.

Pole vist põhjust kahelda, et Stella abikaasa ja teisedki tuttavad peavad juhtunut luuluks, mistap peab naine tõe välja selgitama. Asja teeb keeruliseks see, et ta on varemgi mitmes võõras tüdrukus oma last näinud. Stella meeltesegadus väljenduvat selleski, et ta tunneb, nagu hoiaks keegi tal silma peal, jälitab ja liigub pimeda varjuna õhtuti ümber maja.

Niisiis kolm naist. Stella, kes arvab, et on leidnud kadunud tütre Alice’i, Isabelle, kes õpib ülikoolis ja leinab teise ilma läinud isa ega arva, et on Alice ning tema hooldusõest ema, kes soovib kaitsta last viimseni.

Võiks arvata, et kõike seda on juba loetud ja finaali võib aimata, aga lugu on piisavalt hästi üles ehitatud ning raamatu kõrvalepanemine ei tule mõttessegi.