SRTR, kes ei tea või ei mäleta, on sredni rõbolovnõi trauler refrižeratornõi ehk keskmise suurusega kalatraaler koos külmutusseadmetega. Ja loksuvad meite mehed kesk sooja merd ning otsivad loomust. Plaan on täis, aga paraku tahetakse mehed maale kupatada Luandas, aga mitte Las Palmases. Neist esimeses pole valuutaga, mis meremeestele pihku pistetakse, suurt midagi peale hakata. Seega itk ja viletsus.

Ent siis hakkavad sündmused rulluma. Kus on abiks sõbrakäsi, kus kingitud kala või midagi veidi teravamat... Noh nii need asjad käisid. Igatahes sündmusi on rohkem kui „Õnne 13” on suutnud aastate jooksul pakkuda. Seksi kah pisut, kuigi tollal jäi mulje, et õige nõukogude kodanik säärast tegevust ei harrasta.

Tea, kuidas nooremale põlvele Lembit Uustulndi ilukirjanduslikud meenutused aastatetaguses Eestist, Saaremaast ja kaluritest peale lähevad – kuivõrd nad üleüldse mõistavad, mis elu siis elati – aga vanem põlvkond naudib täiega ja ootab kannatamatult järgmist raamatut.

Lõppu oleks paslik lisada Karl Martin Sinijärve arvamus on Uustulndi loomingust: „Maakamarat mööda kõnnib hulgaliselt kodanikke, kes elus näinud üht koma teist, lihtsalt vähe on nende hulgas suure tähega kirjaoskajaid. Uustulnd tähti tunneb ja üllataval kombel mõistab ta neist suhteliselt kergesti valmistatavaid sõnu loogiliselt järjestada. Välja tuleb tekst, mille lugemine sula rõõmu teeb.”