Rahvusvahelised arvustajad on nimetanud Tremayne stiili gootilikuks, mille all mõeldakse kaasaegset gooti subkultuuri – teate küll, süsimustad juuksed, küüned, huuled ja silmaalused. Nojah, neid raamatuid võib ka nii kirjeldada, aga peamine peitub ikka selles, et loo toimumispaik on viidud kõledasse ja tavainimesele müstilisse paika, seekord Dartmoore’i rahvusparki, kus valitseb loodus, avarus ja üksindus.

Ses pargis elab kena perekond – pargivalvur Adam, sealsamas töötav pereema Kath ja tütar Lyla, autistlik omaetteolija, kes suhtleb pigem koerte kui inimestega. Ja siis hakkab juhtuma – Kath vajub paisjärvel autoga läbi jää ja pääseb napilt eluga, Lyla leiab hulga surnud linde ja hakkab rääkima „mehest nõmmel”, aknalauale ilmuvad eidekivid, Adam muutub ühtäkki jahedaks ja tõrjuvaks...

Loo keskmes on Kath, kes hakkab äkki arvama, et keegi soovib tema surma. On hirm põhjendatud? Või on see hoopis õnnetuse tõttu tekkinud mälukaotusest tingitud paranoia? Ent ühel hetkel hakkavad mälukillud taastuma. Kas läbi jää vajumine oli ikka õnnetus? Või... Tõde, mis tasahaaval pinnale ilmub, on õudustäratav. Siitmaalt ei saa usaldada enam kedagi. Ja kas mälu jõuab taastuda enne, kui on hilja?

Lugu kerib end Darthmoore’i kaamoslikus atmosfääris end aeglaselt lahti ja liigub üllatavaid pöördeid tehes vääramatult lõpu suunas. Kahtlemata on kamina ees veini rüübates seda raamatut mõnus lugeda, ent kui maja, milles asub kamin, asub stalkerlikus keskkonnas ja lugeja on üksi...