RAAMATUBLOGI: JFK näitel - kuidas luua ideaalinimest
Eesti poliitikud peaksid kahtlemata John F. Kennedylt snitti võtma, kuidas luua endast võimas kuvand, mis on kui sibul – pealt kullakarvaline.
Kuni sa sibula sisemust uurima ei hakka, paistab kõik nii kena, nii kena. Aga kui hakkad, võtab pisara lahti.
Kennedy mainekujundus oli nõnda vägev, et teda ei saanud presidendiks valimata jätta. Kusjuures imidži loomine oli suurim saavutus, millega ta hakkama sai. Riiki juhtides oli Kennedy pigem tagasihoidlik, lahendas kriise nii ja naa, kord edukalt, kord mitte. Eraelus tegi ta pattu ega olnud kaugeltki nii kristlane, nagu kinnitas olevat.
Hea küll, Kennedy oli OK president, aga mitte suur või suurim, nagu teda üritatakse kujutada. Ent siin on oma osa tema perekonnal ja abikaasal, korduvalt petetud Jackiel, kes kirjeldasid pärast atendaati Kennedy ajastut kui kaasaegset Cameloti legendi.
Aastaks 1952 oligi Kennedy juba legendaarne – kirjanik (kuigi tema osa raamatus „Miks Inglismaa magab“ oli vaid märksõnade määramine), sõjakangelane (oli kõva mees, kuid kas kangelane?), varaküpse poliitiku, seksisümboli (see ta oli) ja samas perekonnaelu kaitsja (mida ta ei olnud).
Just oma esimeses raamatus andis Kennedy ameeriklastele mõista, millist juhti riik vajab – tugevat, kangelaslikku ja kompromissitut ehk siis teda.
Kennedy teinegi raamat – „Kodanikujulgus“ – oli pettus. Ise ta seda ei kirjutanud (Kennedy polnud ka eriline lugeja, pigem nii-öelda koomiksite tüüp), kuid Pullitzeri auhinna, tänu lobitööle, võitis.
Niisiis tasuks kõigi maade poliitikutel Kennedylt õppust võtta, kuidas manipuleerida publikuga ning luua maine, mis viib presidenditoolile ja teeb surematuks.
