Hea tütar Repro

Ookeanitaguses krimikirjanduses on massi rohkem kui kvaliteeti, ent kui hoolikalt valida, leiab ka üht-teist suurepärast. Igatahes Karin Slaughteri „Hea tütar” vääris kindlasti maakeelde tõlkimist.

Slaughteri veerandsajast teosest on üks – „Pimedusega löödud” – varemgi meie lettidele jõudnud ja läbi müüdud, aga ju ei peetud paslikuks selle autoriga edasi minna. Nüüd võiks asja ehk uuesti üle vaadata, sest paljudele uue põlvkonna psühhotrilleritele või Põhjamaa krimkadele paneb „Hea tütar” kindlalt ära.

Põnev, ilus, kuid tume lugu, hästi väljavoolitud persoonid, tegevuse viimine kohtusaali, konflikt hea ja halva, inimlikkuse ja ebainimlikkuse vahel... Ühesõnaga, kõik tingimused, et raamatust saaks bestseller, on täidetud.

Ameerika väikelinn, depressiivne, ent piisavalt paslik koht elamiseks. Pea kolm kümnendit tagasi juhtus, nagu neis paigus ikka juhtub – matslikud ja purjus farmerid otsustavad maha lüüa kohaliku austatud advokaadi, kes seab esikohale kogukonna, mitte personaalsed huvid. Aga ikkagi, farmerid on talle võlgu ning arvavad kogu naiivsusest, et juristi eluküünla kustutamine vabastab võlast. Paraku hukkub rünnakus hoopis pereema, üks tütardest kaevatakse hauda, kuul peas, teine põgeneb.

Möödub enam kui veerand sajandit ja samas linnakeses toimub koolitulistamine. Vana advokaat, kulutanud suurema osa elujõust, on nagu ikka, nõrgema ehk süüdlase poolel. Ühel hetkel aga tuleb tütardel – jah, too haudakaevatu pääses – kes samuti advokaadid, isa töö üle võtta.

Kui nüüd aus olla, siis John Grishamile, kohtusaagade suurmeistrile, Slaughter veel vastu ei saa, aga palju tal sellest puudu kah ei jää. Tema lugu on hea, ühelt poolt karm, aga teisalt äärmiselt südamlik ja inimlik, mis kaalub esimese poole kindlalt üle. Igatahes neil, kes armastavad krimkasid või siis põnevuskirjandust („Hea tütar” jääb kuhugi nende keskkohta) tasub kindlasti raamat ette võtta.