Kirjanik jutustab loo ja määrab ainuisikuliselt, kuidas tegelased käituvad ja kuidas nendega käitutakse. Parsons ei halasta, vaid mõrvab kirjasulega kena perekonna eriti võikal viisil – poltpüstoliga, millega kariloomi enne veristamist uimastatakse. Kui loomalt poltpüstol elu ei võta, siis inimeselt küll, ja veriselt.

Nõnda palju on Parsonsil südant, et ta jätab perest poja ellu. Või niivõrd-kuivõrd, sest ellujääjalegi saavad osaks karmid kannatused.

Kuritegu tuleb lahendada uurijal-konstaablil Max Wolfe’il, kes saab taaskord – nagu ka tema esimeses saagas „Mõrvakott“ – abi Scotland Yardi mustast toast, kuhu on kogutud tapariistad ja muud kuritegudest alles jäänud mälestusesemed läbi aegade.

Kahtlemata saaks Wolfe’i panna ritta teiste niinimetatud kõva-käe-krimkade peategelastega a la Philip Marlowe, Sam Spade, John Rebus või Jack Reacher. Ent on üks suur erinevus – Wolfe on tegelikult hella südamega üksikisa, kes kasvatab printsessi ehk viieaastast Scouti ja koer Stani. Wolfe’i isaksolemine ongi raamatu päikeseline pool.

Õrn kenade inimestega, karm kaakidega – kui vaja, rebib pätil huulerõnga küljest, pole probleemi – liigub Wolfe tasapisi lahendusele lähemale.

Parsons on enamus briti krimikirjanikega võrreldes pisut kaasaegsem ja julgem ning toob sisse ka sotsiaalse teema. Seekord tümitab ta ülbeid ja uhkeid rikkaid, kes arvavad, et kui sul on raha, siis seadused ei kehti. Kehtivad. Vähemalt Parsonsi maailmas. Ja kui seadus on kehv, võib seda veidi väänata – peaasi, et õiglus võiduteseks.