„Vereapelsin” kirjeldab jõuliselt kolme teemat: naiste alkoholismi, sassis pereelu ja lähisuhte vägivalda, mis alati ei pea toimuma füüsiliselt. Ehk siis kaasaja kolm kuradit.

Räägitakse, et kui õrnem sugu pudelisse kukub, on sealt märksa keerulisem välja ronida kui meestel. Mine tea, ent purjakil naine pole just meeldiv vaatepilt. Alison, advokaat, kel kodus sümpaatne mees ja armas tütretirts, saab enda kätte elu esimese mõrvajuhtumi. Pealtnäha ideaalne elu, ja olekski, kui ta ei rüüpaks liiga palju ega lööks üleaisa. Aga proovi saa mitte rüübata ja töökaaslasega seksida, kui oled kodus abikaasa poolt tõrjutud. Ehk siis lahtiharutamatu sasipundar.

Madeleine, keda Alison kaitseb, ei tee mingit saladust: jah, ma tapsin oma mehe, pussitasin surnuks. Mind ei huvita, mis minust saab. Kui siia punkt panna, võiks ju raamatu ära lõpetada, aga mõrvari minevikku liikudes ei ole asjad kaugeltki nõnda lihtsad.

Niisiis kahe räsitud pere lugu, mis tuuakse lugejani väga selgelt ja jõhkralt. Ent, nagu öeldud, ei ole see pelk ilukirjandus, vaid tegelikkuse peegeldus. Kahjuks. Neid peresid, kus fassaad on piinlikult puhas ja kaunis, kuid sisemus mäda, leidub meilgi küll ja veel. Ainult et me ei tea neist, ei tea lähedased ega tuttavadki.

Kuidas lugu lõpeb? Tegelased saavad pattudest priiks ja ratsutavad loojuva päikese poole? Eks raamatu lõpus selgu.