Tuleb tunnistada, et Grangeri loomingu alguspool tundub etem. Tema loodud Markaby küll vaid jätkas intellektuaalsete, rahulike ja hingeliste Briti kirjanduslike politseinike jada, kuid kukkus suurepäraselt välja.

Heakene küll, Markaby ei pruugi ületada Tom Barnabyd (looja Caroline Graham) või Adam Dalglieshit (P.D. James), kuid teda täiendav paariline Mitchell kergitab meest omajagu.

Paraku said Markaby-Mitchelli juhtumid pärast 15 raamatut otsa ning lähipiirkonnas hakkasid tegutsema Carter ja Campbell, kes olid samavõrd sümpaatsed, vaoshoitud ja terase mõistusega, aga mõni kraad lahjemad. Ent ometi väärt lugemist.

Ja nüüd saab nelik lõpuks kokku. Granger tunnistab raamatu eelloos, et temalt on palutud uusi Markaby-Mitchelli lugusid või vähemalt teavet, mis neist on saanud. Granger otsustas fännide soovile vastu tulla.

Markaby kosis lõpuks Mitchelli ära, mõlemad läksid erru ja soetasid endale kena maja kiriku kõrval. Markaby täitis unistuse ja hakkas aeda pidama, kuigi eriti osav ta selles pole ja peab aedniku appi paluma. Mitchell kes on aastate kaupa jälginud kõrvalt politseikomissari tööd ja teinekord isegi kaasa löönud pigem nõu kui jõuga, hakkas kirjutama krimiromaane, kus kuritegusid lahendab klaverihäälestaja.

Kaunist vanaduspõlve ei häiri miski, kuni aednik Josh Browning tunnistab, et leidis koos ekstsentrilise õeg Dilysega – neil polnud siis veel kümmet eluaastatki täis – metsast laiba. Mis päev hiljem oli kadunud. Dilys näppas surnu randmelt käeketi kirjaga: Rebecca.

„Markaby tegi kiire peastarvutuse. „Püha jumal...” sosistas ta. Rebecca Hellington! Sina ja Dilys leidsite Rebecca Hellingtoni.”

Too kadunud neiu juhtum oli Carteri üks esimesi, milles lõi kaasa ka tema ülemus Markaby. Juhtlõngu ei leitud, toimik tolmus ja susati lõpuks riiulisse. Nüüd avaneb Markabyl ja Carteril võimalus vana võlg tasuda.