RAAMATUBLOGI: Kaks üksikut hinge – üks otsimas tütart, teine armastust
Vaevalt et keegi suudab mõista, mida tunnevad vanemad, kelle teismeline tütar kaob. Lihtsalt kaob, jätmata endast vähimatki märki. Bussipeatusest. Ahastus, süüdistused enese, kõigi teiste ja maailma aadresil ning võimas soov haarata peenemastki õlekõrrest.
Kadunud Lina isa sõidab Põhja-Rootsis kolm aastat valgetel suveöödel autoga ringi, otsides tütrest mingitki märki ja raalides väiksemaidki võimalusi, mis heidaks juhtunule valgust. Aga tulutult.
Vaevalt, et keegi suudab mõista, mida tunneb teismeline neiu, kelle ema on psühhopaat ja alkohoolik ning kihutab uusi suhteid otsides paigast paika – püsiks kodu aastagi, aga ei püsi.
Järgmine peatus: väike asula Põhja-Rootsis, elukoht farmeri juures. Kui vanemad inimesed omi asju ajavad – üks võõras, teine purjus – jääb Meja üksikuks, ta ei huvita kedagi. Õigemini siiski huvitab – kaugemal asuva kummalise talu poistest nooremat. Sealt õhkub soojust ja armastust.
Kaks üksikut hinge – üks otsimas tütart, teine armastust – kulgemas ja puutumas puhuti teineteisega kokku.
Kõrvaltvaatajal on lihtne arvustada tegelaste käitumismustreid ja tõdeda, et ükskõik, millises olukorras tuleks säilitada kaine mõistus, ent kui sind ennast pannakse kriitilisse situatsiooni...
„Hõbedatee” on täiesti korralik krimka, piisavalt intensiivne ja kaasavedav, kuigi lõpplahendus, arvestades loos osalevaid tegelasi, on ette teada.
