Umbes kell 10.15 ühel 1989. aasta laupäeva hommikul toimetati peainspektor Morse’i keha – tõsi, sugugi mitte surnud – Oxfordi John Radcliffe’i haiglasse. Perforatsiooniga maohaavandi ravi osutus hiljem õnnestunuks.

Kahe sündmuse vahe on seega 140 aastat ja neil ei tohiks olla midagi ühist. Aga on. Saatuse tahtel tuuakse haiglas lebavale Morse’ile kolm raamatut. Neist üks, pornograafiline romaan, äratab peainspektoris vaid mõningast huvi, kuid koduloolase leselt saadud õbluke raamat „Mõrv Oxfordi kanalil” paelub, sest seal kirjeldatakse põhjalikult enam kui poolteist sajandit tagasi toimunud mõrva – Oxfordi kanali ääres leitakse Joanna Franksi laip, peagi võetakse kinni laevamehed, kelle alusel naisterahvas sõitis, kaks neist mõistetakse süüdi ja puuakse üles.

Siinkohal on ajalugu pisut väänatud – mõrvatu oli tegelikult Christine Collins, kuritöö toimus 1839. aastal ning sellest kirjutas John Godwin raamatu „Christine Collinsi mõrv”, aga kõik ülejäänud on õige.

Niisiis hakkab Morse lahendama kuritegu minevikust – mida sa ikka ajaga muud pihta hakkad, kui pornoromaan ei köida ja ristsõnad on lahendatud. Saati tundub, et oksa tõmmati süütud mehed. Tollest juhtumist kirjutasid nii mõnedki ajalehed ning ajaloolist materjali annab siit-sealt hankida.

Süžee pole kaugeltki uus – paljud krimikirjanikud on detektiive pannud tugitooli kuritegusid lahendama selle asemel, et luup käes sündmuspaika uurida. Enamgi veel: Josephine Tey kirjutas 1951. aastal krimiloo „The Daughter of Time”, kus peategelane inspektor Grant uurib haiglavoodis Toweri printside – Edward IV poegade Edwardi ja Richardi salapärast kadumist 1483. aastal.

Morse, lisaks sellele, et tal on omapärane huumorisoon, oskab ka suurepäraselt mängida mõttemänge. Näha kunagise mõrvaloo ja kohtuprotsessi kirjeldustes seda, mida teised ei näe ja teha neist järeldusi, mida teised ei tee. See on kui vesimärk rahal, mis muidu ei paista, kui vaid kindla nurga alt vaadates.

Morse’i lood on juba iseenesest head, kuid „Näitsik on surnud” tundub pärast läbilugemist olevat kroonijuveel. Ehk seetõttu, et on sedavõrd raamist väljas. Samas on sel raamist väljas oleval ümber oma raam, sest Morse’i raamatud pole pelgalt kurjategijate avastamine-tuvastamine-püüdmine, vaid pilguheit riukalikust džentelmenist intellektuaalse snoobi ellu, mis seekord toob värskeid tuuli, kuid ei kaota huvi – vaatamata maoprobleemidele – viski ja õlle järele. Õigupoolest peetaksegi Dexteri niiöelda antud ajalookrimkat Morse’i sarja parimaks ning 1989 võitis see Briti aasta krimiromaanile määratud Gold Daggeri.